Tervitused Perthist!

Teate, mis on eriti tore? Siis kui ma kuus kuud ei ole midagi kirjutanud ja SIIS kirjutan umbes nii pika jutu, et keegi ei viitsi seda lugeda :D Aga kuna see tundub, et on meie blogi eripära, siis ma ei hakka midagi muutma ka :D

Vahva on hakata enne (Eesti) suve jõule meenutama, kuid kuna see blogi on ikka mõeldud meie endile 20 aasta pärast lugemiseks, siis katsun miskit vahepealsest ajast ikkagi kirja panna.

Tänase päeva seisuga on meil täpselt viis kuud jäänud aussielandi nautida, mis tähendab, et üle 3/4 ajast on möödas. On olnud väga arendav ja põnev, samas rutiinne ja tavaline see eluke siin. Üldiselt oleme siiatulekuga väga rahul ja peame seda hindamatuks kogemuseks. Kõik, kes mõtlevad, kas minna ja teha selline samm ja jätta oma elu nö pooleli mõneks ajaks – minu soovitus on: jah! Isegi, kui tulla siia natukeseks ajaks, värskendab see maailmapilti ja iseennast mõõtmatul määral.

Niisiis, kui hakata ajalises järjekorras meenutama, mis meil toimunud on, siis ma arvan, et ega viimase blogipostituse ja jõuludevaheline aeg oli üsna tavapärane. Piltidest leidsin niipalju, et käisime tennist mängimas vahepeal, saime lähedastelt 10 kilose paki magusaga ja jõime kingituseks saadud Vana Tallinna koorelikööri :D

Aga kirjutan pikemalt meie jõuludest. Angeelika ja Raigo jõudsid meie juurde 25. detsembri hommikul, seega jõuluõhtusööki nautisimegi tol õhtul. Kuid 24. on teatavasti Heiko sünnipäev seega alustasime oma pidustustega ikkagi jõululaupäeval. Külla olid kutsutud Liisa&Tanel ning Kätlin&Jaan, pluss naabripere. Katsime laua eelolevat söömapüha silmas pidades kergete pitsadega ja jutustasime sõpradega peaaegu selle hetkeni, kui Angeelikale ja Raigole oli aeg lennujaama järgi minna :D

Kella 5 ajal hommikul seega oli meil järjekordne mõnna taaskohtumine sõbrakestega ja kuna nii ammu polnud ju näinud, siis juttu jätkus päris pikalt, ei raatsinudki magama minna. Samas tuli silmas pidada, et õhtusöök oli juba 12 tunni pärast planeeritud ja umbes miljon kilo liha oli vaja ahjus ära küpsetada, siis korra ikka pikutasime. Selleks, et paari tunni pärast jätkata :D

Kokku oli meid 10 eestlast, sama seltskond, kes Heiko sünnal, ja laual olid kõige klassikalisemad eesti jõulusöögid. Minu lemmik oli hapukapsas, mille pärast ma eriti pead vaevasin ja põdesin, et kas ikka tuleb välja nii, nagu peab, ja õnneks tuli :) Liha oli rohkem kui küll ja jagus ka ülejärgmise päeva seljankasse :D Üldine tunne oli selline kahtlane :D Kuna väljas oli ju tol ajal ikka väga palav ja niiske, ka öösel, siis see toit ja jõulukaunistused kuidagi ei suutnud ikka seda mõnusat jõuluvärinat hinge tuua. Aaga mis seal ikka, see aasta saab ilmselt tavapärane mõnus külm eesti jõul olema :D

Järgmisel päeval olime me sama seltskonnaga kutsutud Liisa ja Taneli juurde basseini-peole. Nad resideerusid eramajas, kus on päris oma privaatne bassein, ja arvestades neid kuumi ilmaolusid, olime me kõik väga rõõmsad selle kutse üle :D Mängisime natuke pokkerit ja nautisime vett ja seltskonda ja jõulupüha :D

Kui pikk nädalavahetus oli möödas, pidin mina tööle minema ja leiba teenima, samas kui seltskond Angeelika-Raigo-Heiko tegelesid mõnulemise ja Darwini turistikatega tutvumisega. Ma muidugi ei kurda, sest polekski neid hüppavaid krokse kolmandat korda vaatama viitsinud minna :D Heiko selle eest viitsis :)

Aastavahetuse õhtuks ei suutnud me kuidagi välja mõelda, mida teha, kas jääda koju ja nautida õhtut rahulikult või minna linnapeale melusse. Kompromissina käisime ilutulestikku linnas vaatamas (mis Darwinis muide kell 21 õhtul juba mulle arusaamatutel põhjustel õhku lasti) ja siis läksime koju klaase kõlistama. Vaatasime ka ülekannet Sydney ilutulestikust, mis peaks olema Austraalia suurim ja oli päris äge. Eksperdid olid kõrval, kes oskasid selle ja eelmise aasta showd võrrelda, kuna Angeelika ja Raigo käisid 2014 aasta saabudes just Sydney kesklinnas tulevärki nautimas.

1. jaanuar algas üllatavalt, sest tavapärase päikeselise (või lühiajalise pilvise ja vihmase) ilma asemel oli meil mingi eriti hall ja tume taevas. Ja vihma kallas konkreetselt terve päeva. Meiegi jaoks oli see uudis, sest me arvasime, et see kardetud vihmaperiood tähendabki ainult neid 15-20 minutilisi väga tugevaid sajuhooge. Aga ei, päris kolm päeva sadas järjest. Ja siis jäi see jälle järgi ja ilm oli jälle päikseline :D Angeelika ja Raigo nägid niisiis oma nädalase reisi ajal kõik Darwini erinevad ilma-variandid ära :D Ja siis oligi käes järjekordne headaega ütlemise aeg. Oli väga vahva nädal ja loodetavasti jäid Raigo ja Angeelika Põhja-Austraalia reisiga rahule!

Jaanuari lõpupoole sai Liisa ja Taneli aeg austraalias otsa ja pidasime nendega veel viimase peo ja viisime nad turvaliselt lennujaama. See lennujaamas käimine tundub, et oli meie Darwini-aja põhihobi :D Kõigepealt Maarja, siis Rasmus (peaaegu lennujaamani :D), siis Viivi ja Kristjan, siis Angeelika ja Raigo ja nüüd siis Liisa ja Tanel. Kõige hullem on ju see, et ma olen ju soo peal sündinud ja need lahkumised on niiiiii kurvad alati :D Kuigi ma ju tean, et kõigi nendega ma kohtun kunagi varsti jälle, siis nutumaik on alati suus olnud :D

Liisa ja Taneli viimaste päevade jooksul tulime ka veel sellisele mõttele, et peale nende äraminekut kolida nende tuppa. Omanikega läbiräägitud, saigi see veebrauri alguses tehtud ja viimase kuu Darwinis veetsime oma basseinis :D Ok-ok, päris nii ei olnud, aga peaaegu :D

Asukoht oli mõneti parem, kuna Heiko sõitis jalgrattaga tööle umbes kahe minutiga ja ka mina olin lähemal. Vürtsitasime oma elu selle lükkega niisiis :D Majaomanikud on kohalikud 40-50ndates paar, kellega meil on täitsa tore läbisaamine. Sõbrapäeval kutsusid nad meid paadiga sõitma ja mudakrabi püüdma, mis oli vägagi kihvt kogemus. Need krabid pesitsevad mangroovides, mis on põhimõtteliselt põõsas, mis kasvab merevees. Seega sõitsime ümber saarekeste, mis olid ääritsetud mangroovidega ja lasime vette spetsiaalsed puurid, kuhu sisse sai kinnitatud toorest kana :D Umbes kümme puuri vees, hakkasime neid järjest kontrollima, kas on krabi või ei :D Ja täitsa kaks päris pirakat krabi saimegi kätte, kaks põgenes küll ära, aga saak oli olemas :D Majaomanikud panid krabid marinaadi, ja järgmisel päeval, MINU SUÜNNIPÄEVAL, saime mekkida täitsa isepüütud krabi. Mis muide maitseb imehästi, aga on kohutavalt tülikas süüa, ei tahaks seda peenes restoranis küll tellida, sest liha kättesaamiseks peab korralikult vaeva nägema ja pläkerdama :D

Aga sõbrapäeval, peale paadisõitu olid meile külla tulemas mu töökaaslane Brooke oma partneriga ning Piret oma kaaslasega. Piretiga taaskohtusime Darwinis üsna juhuslikult, varajases nooruses olime koos väga aktiivsed noorte-elu edendajad Rapla maakonnas. Darwinis esimest korda nähes oli üsna veider küsida, et „Noh, kuidas viimased 10 aastat läinud on?“ ja et „Ooooo, Sa pole 10 aastaga üldse muutunud“ :D Sünnapidu oli mõnus ja rahulik, nagu ühele 27 aastasele kombeks, aga ma väga nautisin seda võimalust oma sünnat kuumas troopikas veeta :) Õigel päeval vestlesin pere ja sõpradega skype-i vahendusel ja siis käisime kinos.. Nagu vanainimesed ikka :D

Umbes peale mu sünnat hakkasimegi pidama plaani Darwinist lahkumiseks. Kuna olime juba 10 kuud seal olnud ja meie plaan näha võimalikult palju Austraaliat, otsustasime, et võtame suuna Perthi. Kaalusime küll Lääne-Austraalia vahele jätta, kuid arvestades, et märtsiga hakkab siinmaal sügis ja juuniga talv ja teades, et Melbournis ja mujal lõunas võivad talvised temperatuurid kohati nulliringi langeda, otsustasime siiski veidi mahedama kliimaga Perthi kasuks.

Täanseks päevaks oleme me jõudnud Perthi, mis ühtlasi tähendab, et meie eesmärk teha sellele „saarele“ siin ring peale, sai üsna korraliku lisa. 4500 km sõit siia oli jällegi täis ettearvamatusi, õnneks seekord mitte mehhaanilist laadi, Fantastiline-Fanny pidas ennast eeskujulikult üleval ja sellepärast me muretsema ei pidanud. Küll aga tegelesime me force majure olukorraga, sest paar päeva enne meie sõitu mööda läänekallast Darwinist Perthi, hakkas sealsamas möllama tsüklon Olwyn. Õnneks oli ta meist päeva-paar eespool ja me ise otseselt temaga rinda pistma ei pidanud, küll aga olid ka suured põhimaanteed liiklusele suletud, ning 24 tundi pidime me veetma täpselt kahe suure linna vahepeal väikses linnas, Karrathas. Õnneks juhtus meil seal tuttavaid olema, niiet saime ka vahepeal mitte-autos öö veeta. Järgmiseks ööbimiskohaks oli Carnarvon ja see linnake sai tsükloni tõttu päris räsida. Jõudsime sinna umbes kell 18:30 ajal õhtul, mil kiskus juba hämaraks ja selgus, et poolel linnal ei olnud elektrit ega vett. Veel oli näha, kuidas suured banaaniistandused ja muidu põllud olid üsna maatasa ja ka linna peatänavaäärsed palmid nägid eriti nirud välja. Väga kurb vaatepilt oli. Ka inimesed, kellega rääkisime oli murest täitsa murtud ja minu probleemi „Kus ma tualetti saaks“ ignoreeriti :D Igatahes ööbisime me ühes karavanipargis ja hommikul enne päikesetõusu sõitsime edasi, sihtkohaks juba Perth!

Pühapäevasel päeval me siia ka jõudsime ja esimesed kaks nädalat redutasime Margus&Co poolt meile võimaldatud toakeses. Oma kodu käisime kohe sama päeva õhtul kaemas, sisse saime kolida kahe nädala pärast, niiet vähemalt see osa uude linna sisse sulamisest läks ladusalt :) Uus kodu asub Rivervale-i linnaosas ja tegemist on townhouse-iga. Jagame maja Alari ja Kristiga, kes on siin juba elanud üle kolme aasta. Maja ise on suur ja avar ja ka Fannyle on garaažis oma koht :D

Kohe esmaspäeval käis Heiko töövestlusel samas ettevõttes, kus ta Darwiniski töötas, ning juba kolmapäevast ta seal ka alustas. Kuna töö on tuttav ja teada, siis sellega erilisi probleeme ei tekkinud. Töökoht asub kodust umbes 20 km kaugusel, niiet kõik loksus paika üllatavalt ruttu. Küll aga mina sain korraks tunda meeleheidet :D Nimelt on meil siiani Austraalias tööleidmine läinud ju lausa liiga kiiresti ja hästi, kuniks siis mina siin Perthis sain kaks nädalat cv-sid laiali saata ja tunda tunnet, et keegi mind ei taha :D Juba tuli pähe ka see mõte, et olengi järgmine kodanik, kes ei suuda mitmete kuude jooksul tööd leida :D Peale nädalaajalist arvutitaga istumist otsustasin jääda oma liistude juurde ja sõitsin läbi mõned autoesindused, kus oma üleinimlikult laia naeratuse ja positiivse suhtumisega pakkusin ennast autosid pesema :D Ja näkkas! Tegelikult isegi enne kui sai täis kaks nädalat otsinguid, alustasin detailerina ühes suures ettevõttes. Töökoht asub kodust 5 km, mida ma rõõmsalt hommikuti oma jalakestega mõõdan ja üldiselt samapalju ka koju. Kuigi aeg-ajalt saab Heiko mind peale korjata. Nauding missugune :D Tegelikult olin ma kaks esimest nädalat teises osakonnas tegemas veidi teistsugust autode pesemist, kuid kuna olin nii uus tulija siis paigutati mind ümber ja kui aus olla, siis ma olen oma tööga päris rahul. Kõlab küll uskumatult, aga ei tasu unustada, et me ei tulnudki Austraaliasse oma ajusid kasutama, ning igasugune töö, mis toob leiva lauale, kõlbab hästi :D Ja me ei saa kumbki selle üle kurta.

Tegelikult on meil üldse hästi :D Oleme siinveedetud kahe ja poole kuu jooksul nii mõndagi jõudnud teha. Peamine tegevus on muidugi eestlastega ajaveetmine, aga oleme ka käinud ookeani ääres, isegi ujuma jõudsime, paraadil, rattaga sõitmas, kasiinos, loomaaias ja käisime ka Pethist 200 km kaugusel Bunburys, kus on võimalus minna paadiga sõitma ja näha delfiine omas elemendis.

Peab mainima, et peale 11 kuud troopikas elades, on ükskõik mis muu kliima ikka kohutavalt külm. Kui me Perthi jõudsime, siis olid siinsed temperatuurid tegelikult veel väga kõrged – päeval üle 25 ja öösel alla 15 ei läinud, aga sellegipoolest me Heikoga istusime õues seltskonnas nagu kaks lumeinimest, kõik oma olemasolevad pikad riided seljas :D Aklimatiseerumine ei ole läinud lihtsalt, siiani ei suuda harjuda sellega, et plätudest ja maikast ei piisagi. Praeguseks on ööd juba väga jahedad, 3-5 kraadi, seega ma ostsin endale hommikusteks töölejalutamisteks mütsi ja kindad ja salli. AUSTRAALIAS. Kes oleks seda uskunud :D Õnneks on päeval valdavalt päikeseline, aga saame käsi südamel see aasta eesti suve igatseda :D

Nüüdseks olemegi sealmaal, et viisa lõpuni on meil veel viis kuud jäänud. Oleme mõlgutanud erinevaid mõtteid kojutulemise aja suhtes, sest ühest küljest tahaks oma siinset aega maksmaalselt kasutada sest vaevalt, et niisama Austraaliasse puhkama sõidame kunagi. Kuid samas arvestades seda kohutavalt külma ilma siin, ei tahaks novembruikuisesse Eestisse maanduda. Valikud-valikud :D Eks aeg annab arutust, praegu oleme siin ja naudime oma kohustustevaba elu :D

Ma ei ole päris kindel kas siia blogisse veel mõni sissekanne Austraaliast jõuab, kuid päris lõplikku headaega ka ei ütle. Nautige suve ja sooja :)

Tervist-tervist!

Ma ei hakka üldse seda juttu, millega ma igat sissekannet alustan, täna ajama, seega tore, et Te veel siin lugemas käite :D

Vahepealsed mitu kuud on möödunud põnevalt, seda peamiselt meie fantastilise reisi näol. Ma tean, et mõned inimesed kannatamatult ootavad pilte (tšau emme!) seega LÕPUKS otsustasin end kokku võtta. Tegelikult ongi nii, nagu ma ka varem kirjutanud olen, et hetkel elame me oma vägagi mugavat ja üsna rutiinset elukest siin Darwinis ning midagi otseselt kirjutada ei ole. No niipalju, et mõne kuu pärast asutame me endid jälle teele ja siis vast on rohkem seiklusi, mida üles märkida, kuid hetkeks on meil tekkinud üsnagi Eesti-eluga sarnanev olukord, kus me käime tööl ja teeme süüa ja joome natukene õlut ja siis käime linnapeal ja siis tööl. Seetõttu ma ka bloginud ei ole.

Niisiis puhkus. Minul algas see 25. septembril, kui Viivi Ja Kristjan Darwinisse jõudsid. Tunne, mis neid kell 6 hommikul lennujaamas nähes mind valdas, ei ole sõnadega kirjeldatav – puhas rõõm. Kuna Heiko on natuke tublim kui ma, siis sõidutasime ta tööle ja ise tegime esimese tiiru Darwinis. Austraalia-osa meie puhkusest mööduski meil suures osas puhates ja muljetades ning rahulikult lõõgastudes. Külastasime erinevaid söögikohti, loodusparke ja muidu turistikaid, panime oma eelolevat reisiplaani kokku ja nautisime üle pika aja koosviibimist.

Juba 30. septembri õhtul oli meil lend Balile ning see möödus täiesti rahuldavalt. Vahemärkusena pean ütlema, et kuni selle sama õhtuni oli mul täiesti null emotsiooni Balile sõidu ees, ma olin hoopis rohkem rõõmus, et oma Austraalia-elukest sõpradele tutvustada sain :D Aga öösel kella 01 ajal olime me me Indoneesias kõikvõimalikud järjekorrad ära oodanud ja aeg oli esimeseks õlleks :D Kuna transfeer oli meil kella 06:30ks järele organiseeritud, siis ei hakanud me omapäi hotelli nendeks tundideks võtma, vaid veetsimegi selle aja lennujaamas, kõik vahelduva eduga tukkumas :D

Hommikul, nagu kokkulepitud, tuli meile järgi auto, mis sõidutas meid Padangbai sadamasse, kust omakorda sõitsime Gili Trawanganile, mis oli meie esimene sihtkoht ja kus meil oli broneeritud kahetoaline villa. No see autosõit – huuuuuuuuuuuuh. Ei tea kas asi oli magamatuses, õlles või faktis, et me kegi polnud Aasias varem käinud, aga see oli ikka paras ehmatus. Peamise osa liikulusest moodustavad rollerid, no ja neid oli ikka PALJU. Liikluskultuur on esmaspilgul täielik kaos, kuid veidi hiljem saime aru, et see on organiseeritud kaos :) Kohalikud lihtsalt teavad ja saavad selles hulluses suurepäraselt hakkama, selle tõestuseks on fakt, et me ei näinud mitte ühtegi avariid. Esmamulje Balist oli muidugi teine ehmatus, sest mina oma väikeses peakeses kujutasin ette, et Bali on selline roheline ja plastikust ja hästi „valmis“. Tegelikult selle tunniajase autosõidu ajal, mil läbisime 50 km nägime me vaid tohutut räpasust, lagunenud ehitisi ja väikeseid uberikke, kus tundus ülipalju inimesi sees olevat. Viimasega ei mõtle ma midagi halba, selline see elu seal ongi ja sellest ei olegi midagi, lihtsalt mina kujutasin Balit ikka väga teistsugusena ette. Loomulikult on seal ka palju ilu ja suurepäraseid ning kauneid kohti, aga just see üldmulje on kokkuvõttes ikkagi nukravõitu. Muidugi pean ka mainima, et Bali saarel veetsime me kokku vaid kaks päeva, seega kindlasti ei ole mu jutt puhas tõde. Ilmselt mängis rolli ka see, et külastasime Balit kehval aastaajal, ka seal on kuiv ja märg hooaeg, meie viibisime seal just kuiva perioodi lõpus, mil loodus on kidur ja kokkukuivanud, kuid nendest prügihunnikutest ning hoolimatusest looduse vastu ma ei saa. Veelkord – nägime me ju Balist ainult tibatillukest ja võibolla kõige kehvemat osa, seega need, kes just Balile plaanivad reisida, ärge oma mõttest loobuge :D Tegelikult oli see kogemusena ikka väga kift näha hoopis teistsugust mõttelaadi ja kordades vähem oragniseeritud maailmapilti.

Niisiis paadisõit Gili T-le. Olime eelnevalt broneerinud endale piletid kiirpaadi peale (tänks Angeelika hea nipi eest!) ja katsusime selles tohuvapohus, mis sadamas toimus, kuidagi orienteeruda. Väga vahva oli mõista, et kui paadi väljumiseks oli pandud 11.00, siis see tähendas, et sel kellaajal jõudis paat sadamasse, umbes 25 kohalikku tüüpi hakkasid kõigepealt dokkima(?) ja siis reisijate pagasit ükshaaval käest-kätte loopima ja siis juba umbes 45 minutit peale „ametlikku“ väljumisaega hakkasimegi liikuma :) Paat oli viisakas, 160 kohaline ja toimetas meid 1.5 h tunniga Gilile. No ja siis – ooooooooooo, helesinine ookean, valge liivarand ääritsetud mõnusate lebo-baaridega, palmid ja mingi eriti ehe puhkusetunne tuli sisse :D Gili T on 15 km2 eriti mõnus väike saareke, kus elanikke umbes 3500. Asustus on selline mitmekesine - peatänav, mis kulgeb rannaga paralleelselt on väga tihe ja hotelle, poekesi, baare, salonge jms täis pikitud. Samas kaks tänavavahet nn saarele sissepoole kõndides ongi juba tühjus. Saarel ei ole ühtki mootorsõidukit, jalgsi on ilmselt kõige efektiivsem liikumisviis, saab ka rattaga ja hobuvankriga. Teed on valdavalt liivased ja auklikud, samas, needsamad hobuvankrid sõitsid ikka jõhkralt kiiresti ja kõlistasid oma kellasid, et endale tee vabaks saada. Kuna tegu on nii väikse kohaga, siis me oma majutuse täpset aadressi ei teadnud, suund oli umbes selge :) Natuke aega me seal tuterdasime ja leidsimegi, et meie villa on peatänavast üks tänavavahe, väga mõnus asukoht, kõik oli lähedal, aga samas ei olnud möll liiga häiriv. Muidugi oli ka Gilil seesama lohakus ja räpasus, mis silma jäi. No näiteks see tänav, kust me oma koju läksime oli täis mingit ehitusprügi, mille kõrval tänaval maas tädi praadis mingit rooga, mida ta ka meile pakkus, siis mängisid seal pisikesed paljad lapsed kassiga ja siis oli meie suhteliselt luksuslik villa. Selline huvitav kompott mumeelest. Nagu mainitud oli kodu meil mõnna, viibisime seal neli ööd ja võtsimegi sealoldud aega kui täielikku lõõgastust. Sellele aitas kaasa meie oma basseinike, kus me ka ma arvan et umbes poole ajast hulpisime :D

Tegime ka saarele tiiru, esimese poole kõndisime, teise sõitsime hobuvankris. Jalgratast ei võtnud, sest olgugi, et väike saar, siis turiste oli seal palju, mistõttu ka liiklus kohati tihe. Pluss oli saareringi tehes mingi osa teest ainult liiv, kus jalagi oli raske edasi liikuda, rääkimata rattast :D Silma jäid paljud ehitusplatsid, näha on, et turismiarendus on seal kõva ning olemasolevatele hotellikompleksidele on hoogsalt tulemas lisa. Üldiselt ongi rannariba ääristatud hotellidega, millel nn oma rand, kohati oli näha, kuidas inimesed otse rannalt vette minnes snorgeldasid, veealune ilus maailm on saarele kohati väga lähedal.

Vahemärkusena mainin seda, et üleüldiselt Indoneesia mingi väga odav riik, kuhu reisida, küll ei ole. Jällegi, ta ei ole ka megakallis, aga see pettekujutelm, milles me tänu oma aussie-tuttavatele langesime, sai jällegi purustatud. Me arvasime ja lugesime, et Balil peaks umbes 20€ nägu päevas olema eriliselt tegija ja võid lubada endale kõike. Päris nii ei olnud, või noh, kindlasti saaks, kui mitte väga palju õlut juua ja süüa vaid nn tänavatoitu ja ööbida veidi madalama klassi majutusasutustes, aga see ei olnud meie plaan.

Snorgeldamise-päeva tegime ka, see oli küll Gilil üliodav, kuuetunnine trip maksis umbes 6€. Terve sadam oli täis umbes 25 inimest mahutavaid paate, kõigil peal ilutsemas „Glass-bottom boat“. Läksimegi meie siis ühte nendest, kaasas vett joomiseks ja viina varustuse desingitseerimiseks :D Kokku saime vette kolmes kohas, veeall oli väga ilus ja täitsa vahva. Võrreldes Austraalia kogemusega oli Balil igasuguseid taimi ja muidu asju vähem ja see ei olnud nii kirju, kuid samas nägime rohkem ja värvilisemaid kalu ja kilpkonnasid! Vahepeal käisime lõunal Gili Meno saare peal, mis on väiksem ja rahulikum kui Gili T.

Niimoodi laisalt mõnuledes see Gili-aeg meil meil mööduski. Õhtuti käisime erinevates rannaäärsetes eriti mõnusates restodes einestamas ja tutvusimega ka kohaliku öömarketiga, mis keset peatänavat pimedas püsti pannakse ja kus ilmselt enamik saarelviibijaist sõi. Proovisime ära ka pediküüri ja massaaži, mille kohta halba sõna öelda ei saa. Üritasime Viiviga ostelda, aga sellest ei tulnud väga midagi välja :D Kokkuvõttes möödusid meil väga mõnnad päevad seal.

Tagasi Balile sättides oli meie reisi kõige ärevam hetk. Nimelt 160 kohalise paadi asemel suunati meid 30 kohalisse paati. Ei osanud vastu vaielda ja kuna ära oli vaja saada siis pahaaimamatult me võtsime seal istet, tüdrukud täitsa esiistmetel, kapteni taga ja poisid tagapool. Esimese viie minutiga oli selge, et rahulikust paadisõidust sel päeval küll asja ei saa. Nimelt oli paat nii väike, et vahepeal, keset avaookeani peksid lained üle paadi ja raputas nii kohutavalt, et ma reaalselt mõtlesin, et see paat läheb pooleks. Umbes veerandtundi pidasime seal ees vastu, siis palusime Viiviga endid kuhugi mujale istuma panna, õnneks ka saime. Sellest muidugi väga kasu ei olnud, halb oli olla meil kõigil vist. Maruline sõit kestis minu elu kõige pikemad 45 minutit, peale seda jõudsime saarte vahele, kus lained enam nii suured ei olnud ning olukord stabiliseerus. Peale teist ja veidi rahulikumat 45 minutit jõudsime tagasi Balile, kus meil oli jällegi vastas auto, mis viis meid Ubudi, mis asub keset saar ja mida peetakse Bali kultuuri- ja kunstikeskuseks.

Ubudis oli meil jällegi väga kena hotell broneeritud (tšau Angeelika :D) ja need ilusad rahustavad vaated ja infinity pool-id aitasid päris ruttu traumeeriva merereisi unustada. Siiski olime me nii läbi, et sel õhtul me linna avastama ei läinud vaid tegelesime niisama mõnulemisega. Küll aga järgmisel hommikul oli siht silme ees, tutvuda Ubudiga ja külastada ahvimetsa. Hotell oli linna keskusest umbes 4 km, seega otsustasime jalutada. See, millised need kõnniteed seal olid, on siiani hämmingut tekitav. Tundub, et kogu kanalisatsioon on vist otse lahtiselt kõnniteeplaatide all, samas neid katkiseid plaate tuli üsnagi tihti ette.. Vahepeal jäi meile silma silt „Rice fields 100 m“. Teada fakt ju, et Balil kasvatatakse palju riisi ja et need põllud peaks olema mitmetasandilised. Jalutasime siis oma 500 m ja jõudsime sellise üsna nigela põlluni, kus mingit ooo-efekti kahjuks ei tekkinud. Kindlasti KUSKIL Balil on kõik hoopis teisiti aga me olime pigem nõutud, et: „ahah, selline siis“. Ahvimets oli küll tore kogemus, niiiiii palju nunnusid ahvikesi ja osad olid alles beebid ja niiiiiiii armsad :D Loomulikult elasid nad seal vabalt ja neid oli seal ikka sadu. Kohati võisid pärdikud ka agressiivseks muutuda, kuid töötajad liikusid koguaeg ringi ja hoidsid olukorda kontrolli all. Nii minul kui Viivil tõmbasid ahvid joogipudelid käes ja kukkusid isukalt vett ja Gatorade-i jooma :D Ma küll näpuga ühelegi ahvile ligi ei julgenud minna, rääkimata süllevõtmisest, aga väga lahe oli neid niimoodi oma vabas loomulikus olekus näha.

Samal õhtul sõitsime me Sanuri, mis oli ka meie viimane sihtkoht. Asub see lennujaamast umbes 20 km kaugusel ning järgmisel hommikul oli meil lend Vietnami. Sanuris jalutasime veidi keset melu ja tegime viimased Bintangid ja meie reisi Indoneesia-osa saigi läbi.

Vietnami lend oli meil vahemaandumisega Singapuris, seal meil oli üsna lühike aeg seega tegime mõned kiiremad sammud õige värava leidmiseks ja võtsime suuna Hanoisse. Jõudsime sinna kella 19 ajal õhtul ja väike närv oli sees, kuna tegu on siiski sotsialistliku riigiga, mõtlesime, et kontroll on tugev ja ei tea kaua seal aega võib minna. Tuli välja, et mitte väga, sealne viisa vormistamine (olime eelnevalt selle juba taodelnud) ja passikontroll oli vist kõige kiirem üldse. Kuna me ei olnud midagi otseselt planeerinud-broneerinud, teadsime vaid, et tahame ära käia Sapa mägedes ja Halong Bay-l, läksime lennujaama infopunkti, et maad kuulata, mis ja kuidas kõige mõistlikum teha on. Seal sattus meile vastu väga kena tütarlaps, kes organiseeris meile auto koos juhiga, kes sõidutas meid rongijaama ja edasi-tagasi rongipiletid Hanoi-Sapa-Hanoi. Üllatavalt kiirelt ja efektiivselt toimus see asi, olime rõõmsad, et kohe liikuma saame. Rongijaama sõit oli jällegi vägaväga ehmatav, esiteks on ka Hanoi täis rollereid ja õhtupimeduses oli see niii õudne neid hunnikus seal sõitmas näha. Jällegi, ühtegi avariid me ei näinud, seega kuidagi see hullus toimib. Teiseks on Vietnamis parempoolne liiklus, mis meil, aasta juba östreilias vasakul pool sõites, juhtme päris sassi ajas :D Rong oli täielik „Appi, kus me oleme“ emotsioon :D Noh, mina ju ei tea millised need nõuka-aja rongid täpselt on, aga ma pakun et sellised, nagu Vietnamis praegu :D Selline eriti vanaaegne ja kolakas nägi see välja ja mõte ÖÖ seal veetmisest ei tundunud väga ahvatlev.. Rongijaam oli nagu turg, mutikesed valgeid inimesi nähes kukkusid külma õlut ja tšipse pakkuma. Üht-teist me endile ka varusime ja sõit algas. Sapa on Hanoist 300 km põhja, peaaegu Hiina piiri ääres, sõit sinna kestab ametlikult 8, tegelikult 10 h. Meil oli neljane kupee, peaaegu nagu rootsi-kruiisil oleks käinud, ainult oma tualetti polnud :D Tegelikkuses oli kupee ikka üpris kehvake ja alguses päris hirmuäratav. See, et umbes 10 korda meil uks lihtsalt lahti tõmmati ja külma õlut pakuti, pani meid leidma alternatiivi luku osas (kuna vagunisaatjatel on võti ning kui keegi seest midagi ei vasta nende pealepressitud müügijutule, siis keerati uks lihtsalt lahti). Heiko aretas mingist nöörist meile oma lisa-luku :) No natuke kindlamaks tegi olemist küll. Üldine kontingent reisijaist oli valdavalt turist, kuid olles lugenud kõikvõimalikke „asjad-lähevad-jalutama“ jutte, siis kõhe oli tegelikult terve see sõit. No ja tualetist ma ei hakka rääkimagi :)

Hommikuks olime me siiski ilma vahejuhtumiteta jõudnud Lao Cai-sse (rong päris Sapasse siiski ei sõida) ning seal oli vaja leida transport Sapasse. Kümneid taksojuhte oli rongil kohe vastas ja meelitasid inimesi endaga. Meil oli teada, palju see sõit maksma peaks ja üritasime seal ka vaielda kohalikega, kes täpselt kahekordset tasu nõudsid, samas andsime alla, sest meie mõttes oli vahe umbes 1 dollar. Sõit kestis umbes tunni ja oli ainult ülesmäkke, see oli jälle niiiii hirmus :D Tee oli kitsas ja mingid tüübid jäid keset kaljuserva seisma ja juttu puhuma, nendest oli vaja mööduda, siis oli mingeid lapsi ja loomi keset teed ja rollereid, ühesõnaga jällegi olin ma nii õnnelik kui ühes tükis Sapasse jõudsime. Oooo ja Sapa, see oli küll täiesti V A P U S T A V!! Estiteks see mägiõhk, külm ja karge (pole ju juba aastajagu seda sissehingata saanud) teiseks tundus see linnake lihtsalt nii armas ja hubane. Täiesti suvaliselt astusime esimesse hotelli sisse ning saime sealt hea pakkumise ja ööbisimegi täpselt Sapa peaväljaku kõrval, keset melu. Peale värskendavat kasimist (magasime ju siiski selles kohutavas rongis :D) läksime linnakesega tutvuma. Kuna sealne liiklus oli juba tunduvalt rahulikUM, otsustasid poisid, et nad julgevad rolludega sõita küll. See oli nii õige otsus! Rollu rent muide oli nii, et Heiko läks tänavanurgas onu juurde, kellel umbes 10 masinat seal oli ja küsis, et palju maksab. Vastuseks sai, et 4 dollarit :D Heiko veel viisakalt pakkus, et mingi leping äkki, tahad lube näha, midagigi, aga ei, 4 dollarit onule ja rollu kahe kiivriga meile :D Küsis vaid, et millal tagasi toote, haha :D Rolludega sõitsime täpselt nii palju, et nägime absoluutselt kõige ilusamaid vaateid maailmas (minu maailmas siis). Ma ei hakkagi midagi lisama, see oli fantastiline. Hiljem jalutasime me Viiviga ringi, nägime, et on olemas justkui kaks Sapat, üks puhas ja korras ja siis kohe vastandiks räämas ja räpane. Aga eks ta nii Aasias (ja mujalgi) kipub olema.

Ka järgmise päeva sõitsime rolleritega ümberkaudsetes külades ja ahhetasime niisama.Õhtuks oli vaja tagasi Lao Cai-sse jõuda, et rongiga jälle Hanoisse sõita.

Hanoisse jõudsime juba varahommikul ning rongijaamast jalutasime Old Quarter-isse. Teadsime reisiraamatu põhjal, et seal on palju hotelle ja et seal tasub ööbida. Jällegi õnnestus meil leida sobiv hotell kohe ja nad olid ka nii lahked ja pakkusid võimalust kell 7 hommikul check-innida, isegi hommikusöögile kutsuti :) Seda võimalust me kasutasime ja peale kasimist (see RONG :D) mõtlesime me Viivi ja Kristjaniga veidi jalutada, kuniks Heiko pikutab. Hotelli ees oli õnneks ainus intsident, mis meid kohaliike veidi pelgama pani. Seisime me nimelt seal hotelli ees kui tuli üks tädi, kellel õlal pulk mille mõlemas otsas kausikesed (sorri, ma ei oska selgitada, see on see vahend, millega nad oma kaupa tassivad tavaliste kottide asemel) mingit tavaari täis. Tuleb mu kõrvale ja hakkab rõõmsalt naeratades mulle seda õlale toppima. Ma punnisin nii tugvalt vastu, kui suutsin, ka Viivi ja Kristjan aitasid kaasa, aga tädi kuidagi selle asjanduse mulle õlule sai. Ja hakkas siis nuiama, et me pilti teeks, millega me jällegi nõus polnud. Peale pikka vaidlust ja peamiselt selleks, et tädist lahti saada, tegi Viivi selle pildi ja me hakkasime minema kõndima. Tädi jookseb järgi ja pakub mingeid puuvilju, reaalselt surus kotikese lahtilõigatud banaaniga mulle kätte (mitte, et ma elus kunagi seda süüa oleks julgenud) ja ikka naeratab ja on nii tore. Ma küll keeldusin jälle pikalt, lõpuks mõtlesin, et suva, võtan siis. Aga mina blond, ei saanud aru, et kogu see tirkus oli ju raha saamiseks, sest ühel hetkel tädi kisendas: „Mani, mani“ Andsin kotikese tagasi ütlesin: „No mani“. Ta siis vastu „Piktšõr mani“. Eeem, mul õnneks polnudki raha kaasas ja üritasin seda ka selgitada, mille peale tädi Viivi peale osutades : „Frend mani, mani“ ikka üritas mingit raha mult saada. Panime peaaegu jooksu tädi eest ja edaspidi neid pulga-otsas-kaks-kausikest-tädisid nähes tõstsime käed üles, et midagi poleks võimalik õlule toppida ja et üleüldse vältida selliseid juhtumisi.

Hanoi vanalinn on arhitektuuriliselt väga huvitav. Sealsed majad on pikkusesse vastupidiselt meie laiusesse. Noh et kui meil on majad, millel on laiemas osas sissepääsud ja aknad ja küljed üldjuhul lihtsalt seinad, siis Vietnamis on vastupidi. Nii veider oli alguses, kõrge, kaheksakorruseline maja, ja sisse saab sellest kitsamast poolest. Loodan, et saate aru, mis ma mõtlen :) Jällegi oli näha sellist lagunemist ja trööstitust. Tänavaäärsed on konkreetselt TÄIS asju, mida siis müüakse või tarbitakse. Sest suhtes, et kõndida tänaval ei saa, kuna seal käib äri, kui üldse, siis pidi ettevaatlikult üle astuma asjadest, sh toidust. Teine variant oli autoteel kõndida ja riskida natuke rohkemaga kui kurjad pilgud. Müüdi tänavatel ikka kõike, kahjuks peamiselt tundus olevat selline odav ja kole kraam, kohalikku käsitööd ja ilusaid asju oli vähe.

Esimene õhtu Hanois oli 10. oktoober, mil tähistati Liberaalsuspäeva 60 aastapäeva (pead ei anna, kas päris õigesti seda tõlgendasin). Õhtul kell 21 oli mitmel pool üle Hanoi ilutulestik ja meeeeeeeletud inim-massid kogunesid seda vaatama. Oli jällegi rikastav näha inimesi tähistamas ja kaasaelamas nende jaoks ilmselt olulisele sündmusele.

Ühe-päeva-tripi tegime ka Halong Bayle, mis on UNESCO maailmapärandi nimistus ja on laht, mille vahel on laiud lubjakivist saarekeste-moodustistega. Vabandan jälle, et ei oska ennast väga väljendada, pildid on niikuinii ägedamad :) Päev oli küll pikk, sest Hanoist sõistime 4 h Halongi ja samakaua tagasi, mis võttiski põhiaja. Kuid vahepealsed 4 h saarte ümber sõites, kajakkides ja koobastesse ronides kompenseerisid pika sõidu täielikult.

Veel käisime me Hanoi kõrguselt teises pilvelõhkujas, mis avati alles septembris – Lotte Center. 65 korrusel ja 267 m kõrgusel Hanoid vaadata oli väga muljetavaldav. Ühtlasi oli seal ka võimalus proovida skywalki. Kikivarvukil tundus ohutum :D

Ja nii need päevad möödusid kuniks sättisime end oma viimsesse sihtkohta – Singapuri. Jõudsme sinna kella 19 ajal ning meil olid broneeritud piletid põhilisel atraktsioonile – vaateratas Singapore Flyer. Käisime kiirelt hotellist läbi ja sõitsimegi kesklinna. See oli nii kift, tuledesäras Singapur, mis on ikka väga korras ja ülimalt organisseritud linn, ma olin täiesti ekstaasis terve selle õhtu :D Sõit vaaterattal kestis pool tundi ja oli üliäge! Nägime kõiki neid suurepäraseid ehitisi ja vaateid, jällegi, pilt vist ütleb rohkem :D Pärast seiklesime metrooga (mu suur lemmik :D) tagasi hotellikanti, einestasime kuulsates Singapuri tänavatoidutallides ja hiljem tegime oma hotellitoa-aiakeses mõned õlled. Hommikul jalutasime kesklinna ja ostsime piletid hop-on-hop-off bussile, et võimalikult palju linna näha. Buss peatus vaateratta juures veerandtunniks ja me sirutasime jalgu ja siis! nägid poisid, et seal pakutakse võimalust sõita Ferrari ja Lamborghiniga. Kuna nad mõlemad muutusid otseselt poisikesteks, nõustusime me Viiviga heatahtlikult ning Heiko ja Kristjan saind ilmselt oma reisi uhe kõrghetke :D Sõit kestis kuskil 12 minutit, linnatänavail, kõrval oli juhendaja, ja väidetavalt oli hea tunne „superautodega“ sõita küll. Mõlemad nentisid, et oleks tahtnud natuke rohkem vajutada, kui kiirusepirangud lubasid, kuid rahule jäid nad mõlemad. Ja värisesid mõlemad suurest erutusest ka peale sõitu :D Mälestuseks sai kaasa sertifikaadi, et oled sõitnud vastavalt Ferrari või Lamborghiniga ja ostsime ka sõidust tehtud video, kus kaamera oli nii auto ette kui sisse ja spets programmiga näitas kiirust ja asukohta kaardil jm.

Peale seda läksime Singapuri päevavalguses kõrgelt vaatama, käisime Marina Bay Sands hotelli vaatlustekil. Ka see oli taaskord vapustavalt äge (nagu terve see reis, tundub mulle, kui ma omadussõnu otsin :D).

Hiljem sõitsime bussiga tuuri lõpuni ja siis tegime jalutuskäigu Orchard road-il, mis on Singapuri põhiline ja suurim ostlemistänav. Kuna meie sihiks ei olnud midagi osta, uudistasime niisama, ja olime lihtsalt oma eluga üpris rahul :)

Ja siis saigi otsa kõik :D Läksime metrooga lennujaama ja muutusime veits emotsionaalseteks (mina ja Kristjan rohkem, Heiko ja Viivi vähem :D). Kuna Singapuri lennujaam on maailma kõige ilusamaks kuulutatud (vist?) siis uudistasime seal ja tegimegi oma puhkuse viimased õlled.

Kolm nädalat möödus ühelt poolt täielikus harmoonias teisalt koguaeg uut sisseahmides. Sõpru oli nii tore näha ja loodetavasti jäid ka nemad kõigega sama rahule kui meie :)

Veel mainin ära sellise pisiasjakese, et reisisime kõik neljakesi vaid sejakottidega. Kõige mugavam viis üldse! Ma ei lähe kunagi enam nädalasele reisile kohvriga :D Kõik mahub 32 L kotti ideaalselt ära ning endal on ikka 100% muretum ja kiirem olla. Teadmiseks kõigile.

Kuna ma juba nii pikalt olen kirjutanud, siis lasen edasi. Keegi siiamaani niikuinii pole viitsinud lugeda :D

Tagasi Austraalia-koju jõudes oli meil niiiiiii hea meel tervitada Merlinit ja Andrest, kes oma trippimisega Darwinisse olid jõudnud. Kaks reisijärgset päeva möödusidki nendega üle pika aja koosviibides (vahelduseks pea iganädalastele kõnedele :D) ja oma kodulinna tutvustades. Muidugi väga siin Darwinikeses teha pole, niiet tutvustamis-osa läks kiirelt ja siis veetsime niisama mõnusalt koos aega. Saime neilt häid nõuandeid ja mõtteid ja saatsime nad peale paari päeva kenasti Perthi poole :) Tšau Andres ja Merlin!

Siis kui reisiväsimus sai välja puhatud, hakkasin mina kohe jõule ootama. Seda loomulikult mitte jõulude mõttes (+35, niiskus ligi 90%, emme-issi-õde pole siin) vaid, meile tulevad järgmised sõbrad külla!!! Peale aastast lahusolekut (miinus veiniõhtud skype-is :D) tulevad Angeelika ja Raigo Darwinisse! See on üks ärevamaid asju mu elus, mida oodata :D Ainult neli nädalat veel! Tšau Angeelika ja Raigo :)

No ja üleüldiselt on seis sama, käime ikka endistes kohtades tööl ja oleme rahul. Ilm on muutunud niiskemaks ja üsna huvitav oli üle viie ja poole kuu vihma näha. Ma olin juba unustanud, mis vihm on, ausalt :) Märg hooaeg ei ole vist küll veel täies hoos, aga sajud on muutunud tihedamaks ja sellevõrra loodus rohelisemaks ja lopsakamaks, mis on tore.

Kuna ma juba kolm tundi jutti olen kirjutanud, siis tänaseks vast aitab :) Luban, et kolmekuust pausi enam sisse ei lase :) Kui midagi on, siis kirjutage meile :D

Olge mõnušad,

Kadri ja Heiko