Tervist-tervist!
Ma ei
hakka üldse seda juttu, millega ma igat sissekannet alustan, täna
ajama, seega tore, et Te veel siin lugemas käite :D
Vahepealsed
mitu kuud on möödunud põnevalt, seda peamiselt meie fantastilise
reisi näol. Ma tean, et mõned inimesed kannatamatult ootavad pilte
(tšau emme!) seega LÕPUKS otsustasin end kokku võtta. Tegelikult
ongi nii, nagu ma ka varem kirjutanud olen, et hetkel elame me oma
vägagi mugavat ja üsna rutiinset elukest siin Darwinis ning midagi
otseselt kirjutada ei ole. No niipalju, et mõne kuu pärast asutame
me endid jälle teele ja siis vast on rohkem seiklusi, mida üles
märkida, kuid hetkeks on meil tekkinud üsnagi Eesti-eluga sarnanev
olukord, kus me käime tööl ja teeme süüa ja joome natukene õlut
ja siis käime linnapeal ja siis tööl. Seetõttu ma ka bloginud ei
ole.
Niisiis
puhkus. Minul algas see 25. septembril, kui Viivi Ja Kristjan
Darwinisse jõudsid. Tunne, mis neid kell 6 hommikul lennujaamas
nähes mind valdas, ei ole sõnadega kirjeldatav – puhas rõõm.
Kuna Heiko on natuke tublim kui ma, siis sõidutasime ta tööle ja
ise tegime esimese tiiru Darwinis. Austraalia-osa meie puhkusest
mööduski meil suures osas puhates ja muljetades ning rahulikult
lõõgastudes. Külastasime erinevaid söögikohti, loodusparke ja
muidu turistikaid, panime oma eelolevat reisiplaani kokku ja
nautisime üle pika aja koosviibimist.
Juba 30. septembri õhtul oli meil lend Balile ning see möödus täiesti rahuldavalt. Vahemärkusena pean ütlema, et kuni selle sama õhtuni oli mul täiesti null emotsiooni Balile sõidu ees, ma olin hoopis rohkem rõõmus, et oma Austraalia-elukest sõpradele tutvustada sain :D Aga öösel kella 01 ajal olime me me Indoneesias kõikvõimalikud järjekorrad ära oodanud ja aeg oli esimeseks õlleks :D Kuna transfeer oli meil kella 06:30ks järele organiseeritud, siis ei hakanud me omapäi hotelli nendeks tundideks võtma, vaid veetsimegi selle aja lennujaamas, kõik vahelduva eduga tukkumas :D
Hommikul,
nagu kokkulepitud, tuli meile järgi auto, mis sõidutas meid
Padangbai sadamasse, kust omakorda sõitsime Gili Trawanganile, mis
oli meie esimene sihtkoht ja kus meil oli broneeritud kahetoaline
villa. No see autosõit – huuuuuuuuuuuuh. Ei tea kas asi oli
magamatuses, õlles või faktis, et me kegi polnud Aasias varem
käinud, aga see oli ikka paras ehmatus. Peamise osa liikulusest
moodustavad rollerid, no ja neid oli ikka PALJU. Liikluskultuur on
esmaspilgul täielik kaos, kuid veidi hiljem saime aru, et see on
organiseeritud kaos :) Kohalikud lihtsalt teavad ja saavad selles
hulluses suurepäraselt hakkama, selle tõestuseks on fakt, et me ei
näinud mitte ühtegi avariid. Esmamulje Balist oli muidugi teine
ehmatus, sest mina oma väikeses peakeses kujutasin ette, et Bali on
selline roheline ja plastikust ja hästi „valmis“. Tegelikult
selle tunniajase autosõidu ajal, mil läbisime 50 km nägime me vaid
tohutut räpasust, lagunenud ehitisi ja väikeseid uberikke, kus
tundus ülipalju inimesi sees olevat. Viimasega ei mõtle ma midagi
halba, selline see elu seal ongi ja sellest ei olegi midagi, lihtsalt
mina kujutasin Balit ikka väga teistsugusena ette. Loomulikult on
seal ka palju ilu ja suurepäraseid ning kauneid kohti, aga just see
üldmulje on kokkuvõttes ikkagi nukravõitu. Muidugi pean ka
mainima, et Bali saarel veetsime me kokku vaid kaks päeva, seega
kindlasti ei ole mu jutt puhas tõde. Ilmselt mängis rolli ka see,
et külastasime Balit kehval aastaajal, ka seal on kuiv ja märg
hooaeg, meie viibisime seal just kuiva perioodi lõpus, mil loodus on
kidur ja kokkukuivanud, kuid nendest prügihunnikutest ning
hoolimatusest looduse vastu ma ei saa. Veelkord – nägime me ju
Balist ainult tibatillukest ja võibolla kõige kehvemat osa, seega
need, kes just Balile plaanivad reisida, ärge oma mõttest loobuge
:D Tegelikult oli see kogemusena ikka väga kift näha hoopis
teistsugust mõttelaadi ja kordades vähem oragniseeritud
maailmapilti.
Niisiis
paadisõit Gili T-le. Olime eelnevalt broneerinud endale piletid
kiirpaadi peale (tänks Angeelika hea nipi eest!) ja katsusime selles
tohuvapohus, mis sadamas toimus, kuidagi orienteeruda. Väga vahva
oli mõista, et kui paadi väljumiseks oli pandud 11.00, siis see
tähendas, et sel kellaajal jõudis paat sadamasse, umbes 25
kohalikku tüüpi hakkasid kõigepealt dokkima(?) ja siis reisijate
pagasit ükshaaval käest-kätte loopima ja siis juba umbes 45
minutit peale „ametlikku“ väljumisaega hakkasimegi liikuma :)
Paat oli viisakas, 160 kohaline ja toimetas meid 1.5 h tunniga
Gilile. No ja siis – ooooooooooo, helesinine ookean, valge
liivarand ääritsetud mõnusate lebo-baaridega, palmid ja mingi
eriti ehe puhkusetunne tuli sisse :D Gili T on 15 km2 eriti mõnus
väike saareke, kus elanikke umbes 3500. Asustus on selline
mitmekesine - peatänav, mis kulgeb rannaga paralleelselt on väga
tihe ja hotelle, poekesi, baare, salonge jms täis pikitud. Samas
kaks tänavavahet nn saarele sissepoole kõndides ongi juba tühjus.
Saarel ei ole ühtki mootorsõidukit, jalgsi on ilmselt kõige
efektiivsem liikumisviis, saab ka rattaga ja hobuvankriga. Teed on
valdavalt liivased ja auklikud, samas, needsamad hobuvankrid sõitsid
ikka jõhkralt kiiresti ja kõlistasid oma kellasid, et endale tee
vabaks saada. Kuna tegu on nii väikse kohaga, siis me oma majutuse
täpset aadressi ei teadnud, suund oli umbes selge :) Natuke aega me
seal tuterdasime ja leidsimegi, et meie villa on peatänavast üks
tänavavahe, väga mõnus asukoht, kõik oli lähedal, aga samas ei
olnud möll liiga häiriv. Muidugi oli ka Gilil seesama lohakus ja
räpasus, mis silma jäi. No näiteks see tänav, kust me oma koju
läksime oli täis mingit ehitusprügi, mille kõrval tänaval maas
tädi praadis mingit rooga, mida ta ka meile pakkus, siis mängisid
seal pisikesed paljad lapsed kassiga ja siis oli meie suhteliselt
luksuslik villa. Selline huvitav kompott mumeelest. Nagu mainitud oli
kodu meil mõnna, viibisime seal neli ööd ja võtsimegi sealoldud
aega kui täielikku lõõgastust. Sellele aitas kaasa meie oma
basseinike, kus me ka ma arvan et umbes poole ajast hulpisime :D
Tegime ka
saarele tiiru, esimese poole kõndisime, teise sõitsime hobuvankris.
Jalgratast ei võtnud, sest olgugi, et väike saar, siis turiste oli
seal palju, mistõttu ka liiklus kohati tihe. Pluss oli saareringi
tehes mingi osa teest ainult liiv, kus jalagi oli raske edasi
liikuda, rääkimata rattast :D Silma jäid paljud ehitusplatsid,
näha on, et turismiarendus on seal kõva ning olemasolevatele
hotellikompleksidele on hoogsalt tulemas lisa. Üldiselt ongi
rannariba ääristatud hotellidega, millel nn oma rand, kohati oli
näha, kuidas inimesed otse rannalt vette minnes snorgeldasid,
veealune ilus maailm on saarele kohati väga lähedal.
Vahemärkusena
mainin seda, et üleüldiselt Indoneesia mingi väga odav riik, kuhu
reisida, küll ei ole. Jällegi, ta ei ole ka megakallis, aga see
pettekujutelm, milles me tänu oma aussie-tuttavatele langesime, sai
jällegi purustatud. Me arvasime ja lugesime, et Balil peaks umbes
20€ nägu päevas olema eriliselt tegija ja võid lubada endale
kõike. Päris nii ei olnud, või noh, kindlasti saaks, kui mitte
väga palju õlut juua ja süüa vaid nn tänavatoitu ja ööbida
veidi madalama klassi majutusasutustes, aga see ei olnud meie plaan.
Snorgeldamise-päeva
tegime ka, see oli küll Gilil üliodav, kuuetunnine trip maksis
umbes 6€. Terve sadam oli täis umbes 25 inimest mahutavaid paate,
kõigil peal ilutsemas „Glass-bottom boat“. Läksimegi meie siis
ühte nendest, kaasas vett joomiseks ja viina varustuse
desingitseerimiseks :D Kokku saime vette kolmes kohas, veeall oli
väga ilus ja täitsa vahva. Võrreldes Austraalia kogemusega oli
Balil igasuguseid taimi ja muidu asju vähem ja see ei olnud nii
kirju, kuid samas nägime rohkem ja värvilisemaid kalu ja
kilpkonnasid! Vahepeal käisime lõunal Gili Meno saare peal, mis on
väiksem ja rahulikum kui Gili T.
Niimoodi
laisalt mõnuledes see Gili-aeg meil meil mööduski. Õhtuti käisime
erinevates rannaäärsetes eriti mõnusates restodes einestamas ja
tutvusimega ka kohaliku öömarketiga, mis keset peatänavat pimedas
püsti pannakse ja kus ilmselt enamik saarelviibijaist sõi.
Proovisime ära ka pediküüri ja massaaži, mille kohta halba sõna
öelda ei saa. Üritasime Viiviga ostelda, aga sellest ei tulnud väga
midagi välja :D Kokkuvõttes möödusid meil väga mõnnad päevad
seal.
Tagasi
Balile sättides oli meie reisi kõige ärevam hetk. Nimelt 160
kohalise paadi asemel suunati meid 30 kohalisse paati. Ei osanud
vastu vaielda ja kuna ära oli vaja saada siis pahaaimamatult me
võtsime seal istet, tüdrukud täitsa esiistmetel, kapteni taga ja
poisid tagapool. Esimese viie minutiga oli selge, et rahulikust
paadisõidust sel päeval küll asja ei saa. Nimelt oli paat nii
väike, et vahepeal, keset avaookeani peksid lained üle paadi ja
raputas nii kohutavalt, et ma reaalselt mõtlesin, et see paat läheb
pooleks. Umbes veerandtundi pidasime seal ees vastu, siis palusime
Viiviga endid kuhugi mujale istuma panna, õnneks ka saime. Sellest
muidugi väga kasu ei olnud, halb oli olla meil kõigil vist.
Maruline sõit kestis minu elu kõige pikemad 45 minutit, peale seda
jõudsime saarte vahele, kus lained enam nii suured ei olnud ning
olukord stabiliseerus. Peale teist ja veidi rahulikumat 45 minutit
jõudsime tagasi Balile, kus meil oli jällegi vastas auto, mis viis
meid Ubudi, mis asub keset saar ja mida peetakse Bali kultuuri- ja
kunstikeskuseks.
Ubudis
oli meil jällegi väga kena hotell broneeritud (tšau Angeelika :D)
ja need ilusad rahustavad vaated ja infinity pool-id aitasid päris
ruttu traumeeriva merereisi unustada. Siiski olime me nii läbi, et
sel õhtul me linna avastama ei läinud vaid tegelesime niisama
mõnulemisega. Küll aga järgmisel hommikul oli siht silme ees,
tutvuda Ubudiga ja külastada ahvimetsa. Hotell oli linna keskusest
umbes 4 km, seega otsustasime jalutada. See, millised need kõnniteed
seal olid, on siiani hämmingut tekitav. Tundub, et kogu
kanalisatsioon on vist otse lahtiselt kõnniteeplaatide all, samas
neid katkiseid plaate tuli üsnagi tihti ette.. Vahepeal jäi meile
silma silt „Rice fields 100 m“. Teada fakt ju, et Balil
kasvatatakse palju riisi ja et need põllud peaks olema
mitmetasandilised. Jalutasime siis oma 500 m ja jõudsime sellise
üsna nigela põlluni, kus mingit ooo-efekti kahjuks ei tekkinud.
Kindlasti KUSKIL Balil on kõik hoopis teisiti aga me olime pigem
nõutud, et: „ahah, selline siis“. Ahvimets oli küll tore
kogemus, niiiiii palju nunnusid ahvikesi ja osad olid alles beebid ja
niiiiiiii armsad :D Loomulikult elasid nad seal vabalt ja neid oli
seal ikka sadu. Kohati võisid pärdikud ka agressiivseks muutuda,
kuid töötajad liikusid koguaeg ringi ja hoidsid olukorda kontrolli
all. Nii minul kui Viivil tõmbasid ahvid joogipudelid käes ja
kukkusid isukalt vett ja Gatorade-i jooma :D Ma küll näpuga ühelegi
ahvile ligi ei julgenud minna, rääkimata süllevõtmisest, aga väga
lahe oli neid niimoodi oma vabas loomulikus olekus näha.
Samal
õhtul sõitsime me Sanuri, mis oli ka meie viimane sihtkoht. Asub
see lennujaamast umbes 20 km kaugusel ning järgmisel hommikul oli
meil lend Vietnami. Sanuris jalutasime veidi keset melu ja tegime
viimased Bintangid ja meie reisi Indoneesia-osa saigi läbi.
Vietnami
lend oli meil vahemaandumisega Singapuris, seal meil oli üsna lühike
aeg seega tegime mõned kiiremad sammud õige värava leidmiseks ja
võtsime suuna Hanoisse. Jõudsime sinna kella 19 ajal õhtul ja
väike närv oli sees, kuna tegu on siiski sotsialistliku riigiga,
mõtlesime, et kontroll on tugev ja ei tea kaua seal aega võib
minna. Tuli välja, et mitte väga, sealne viisa vormistamine (olime
eelnevalt selle juba taodelnud) ja passikontroll oli vist kõige
kiirem üldse. Kuna me ei olnud midagi otseselt
planeerinud-broneerinud, teadsime vaid, et tahame ära käia Sapa
mägedes ja Halong Bay-l, läksime lennujaama infopunkti, et maad
kuulata, mis ja kuidas kõige mõistlikum teha on. Seal sattus meile
vastu väga kena tütarlaps, kes organiseeris meile auto koos juhiga,
kes sõidutas meid rongijaama ja edasi-tagasi rongipiletid
Hanoi-Sapa-Hanoi. Üllatavalt kiirelt ja efektiivselt toimus see asi,
olime rõõmsad, et kohe liikuma saame. Rongijaama sõit oli jällegi
vägaväga ehmatav, esiteks on ka Hanoi täis rollereid ja
õhtupimeduses oli see niii õudne neid hunnikus seal sõitmas näha.
Jällegi, ühtegi avariid me ei näinud, seega kuidagi see hullus
toimib. Teiseks on Vietnamis parempoolne liiklus, mis meil, aasta
juba östreilias vasakul pool sõites, juhtme päris sassi ajas :D
Rong oli täielik „Appi, kus me oleme“ emotsioon :D Noh, mina ju
ei tea millised need nõuka-aja rongid täpselt on, aga ma pakun et
sellised, nagu Vietnamis praegu :D Selline eriti vanaaegne ja kolakas
nägi see välja ja mõte ÖÖ seal veetmisest ei tundunud väga
ahvatlev.. Rongijaam oli nagu turg, mutikesed valgeid inimesi nähes
kukkusid külma õlut ja tšipse pakkuma. Üht-teist me endile ka
varusime ja sõit algas. Sapa on Hanoist 300 km põhja, peaaegu Hiina
piiri ääres, sõit sinna kestab ametlikult 8, tegelikult 10 h. Meil
oli neljane kupee, peaaegu nagu rootsi-kruiisil oleks käinud, ainult
oma tualetti polnud :D Tegelikkuses oli kupee ikka üpris kehvake ja
alguses päris hirmuäratav. See, et umbes 10 korda meil uks lihtsalt
lahti tõmmati ja külma õlut pakuti, pani meid leidma alternatiivi
luku osas (kuna vagunisaatjatel on võti ning kui keegi seest midagi
ei vasta nende pealepressitud müügijutule, siis keerati uks
lihtsalt lahti). Heiko aretas mingist nöörist meile oma lisa-luku
:) No natuke kindlamaks tegi olemist küll. Üldine kontingent
reisijaist oli valdavalt turist, kuid olles lugenud kõikvõimalikke
„asjad-lähevad-jalutama“ jutte, siis kõhe oli tegelikult terve
see sõit. No ja tualetist ma ei hakka rääkimagi :)
Hommikuks
olime me siiski ilma vahejuhtumiteta jõudnud Lao Cai-sse (rong päris
Sapasse siiski ei sõida) ning seal oli vaja leida transport Sapasse.
Kümneid taksojuhte oli rongil kohe vastas ja meelitasid inimesi
endaga. Meil oli teada, palju see sõit maksma peaks ja üritasime
seal ka vaielda kohalikega, kes täpselt kahekordset tasu nõudsid,
samas andsime alla, sest meie mõttes oli vahe umbes 1 dollar. Sõit
kestis umbes tunni ja oli ainult ülesmäkke, see oli jälle niiiii
hirmus :D Tee oli kitsas ja mingid tüübid jäid keset kaljuserva
seisma ja juttu puhuma, nendest oli vaja mööduda, siis oli mingeid
lapsi ja loomi keset teed ja rollereid, ühesõnaga jällegi olin ma
nii õnnelik kui ühes tükis Sapasse jõudsime. Oooo ja Sapa, see
oli küll täiesti V A P U S T A V!! Estiteks see mägiõhk, külm ja
karge (pole ju juba aastajagu seda sissehingata saanud) teiseks
tundus see linnake lihtsalt nii armas ja hubane. Täiesti suvaliselt
astusime esimesse hotelli sisse ning saime sealt hea pakkumise ja
ööbisimegi täpselt Sapa peaväljaku kõrval, keset melu. Peale
värskendavat kasimist (magasime ju siiski selles kohutavas rongis
:D) läksime linnakesega tutvuma. Kuna sealne liiklus oli juba
tunduvalt rahulikUM, otsustasid poisid, et nad julgevad rolludega
sõita küll. See oli nii õige otsus! Rollu rent muide oli nii, et
Heiko läks tänavanurgas onu juurde, kellel umbes 10 masinat seal
oli ja küsis, et palju maksab. Vastuseks sai, et 4 dollarit :D Heiko
veel viisakalt pakkus, et mingi leping äkki, tahad lube näha,
midagigi, aga ei, 4 dollarit onule ja rollu kahe kiivriga meile :D
Küsis vaid, et millal tagasi toote, haha :D Rolludega sõitsime
täpselt nii palju, et nägime absoluutselt kõige ilusamaid vaateid
maailmas (minu maailmas siis). Ma ei hakkagi midagi lisama, see oli
fantastiline. Hiljem jalutasime me Viiviga ringi, nägime, et on
olemas justkui kaks Sapat, üks puhas ja korras ja siis kohe
vastandiks räämas ja räpane. Aga eks ta nii Aasias (ja mujalgi)
kipub olema.
Ka
järgmise päeva sõitsime rolleritega ümberkaudsetes külades ja
ahhetasime niisama.Õhtuks oli vaja tagasi Lao Cai-sse jõuda, et
rongiga jälle Hanoisse sõita.
Hanoisse
jõudsime juba varahommikul ning rongijaamast jalutasime Old
Quarter-isse. Teadsime reisiraamatu põhjal, et seal on palju hotelle
ja et seal tasub ööbida. Jällegi õnnestus meil leida sobiv hotell
kohe ja nad olid ka nii lahked ja pakkusid võimalust kell 7 hommikul
check-innida, isegi hommikusöögile kutsuti :) Seda võimalust me
kasutasime ja peale kasimist (see RONG :D) mõtlesime me Viivi ja
Kristjaniga veidi jalutada, kuniks Heiko pikutab. Hotelli ees oli
õnneks ainus intsident, mis meid kohaliike veidi pelgama pani.
Seisime me nimelt seal hotelli ees kui tuli üks tädi, kellel õlal
pulk mille mõlemas otsas kausikesed (sorri, ma ei oska selgitada,
see on see vahend, millega nad oma kaupa tassivad tavaliste kottide
asemel) mingit tavaari täis. Tuleb mu kõrvale ja hakkab rõõmsalt
naeratades mulle seda õlale toppima. Ma punnisin nii tugvalt vastu,
kui suutsin, ka Viivi ja Kristjan aitasid kaasa, aga tädi kuidagi
selle asjanduse mulle õlule sai. Ja hakkas siis nuiama, et me pilti
teeks, millega me jällegi nõus polnud. Peale pikka vaidlust ja
peamiselt selleks, et tädist lahti saada, tegi Viivi selle pildi ja
me hakkasime minema kõndima. Tädi jookseb järgi ja pakub mingeid
puuvilju, reaalselt surus kotikese lahtilõigatud banaaniga mulle
kätte (mitte, et ma elus kunagi seda süüa oleks julgenud) ja ikka
naeratab ja on nii tore. Ma küll keeldusin jälle pikalt, lõpuks
mõtlesin, et suva, võtan siis. Aga mina blond, ei saanud aru, et
kogu see tirkus oli ju raha saamiseks, sest ühel hetkel tädi
kisendas: „Mani, mani“ Andsin kotikese tagasi ütlesin: „No
mani“. Ta siis vastu „Piktšõr mani“. Eeem, mul õnneks
polnudki raha kaasas ja üritasin seda ka selgitada, mille peale tädi
Viivi peale osutades : „Frend mani, mani“ ikka üritas mingit
raha mult saada. Panime peaaegu jooksu tädi eest ja edaspidi neid
pulga-otsas-kaks-kausikest-tädisid nähes tõstsime käed üles, et
midagi poleks võimalik õlule toppida ja et üleüldse vältida
selliseid juhtumisi.
Hanoi
vanalinn on arhitektuuriliselt väga huvitav. Sealsed majad on
pikkusesse vastupidiselt meie laiusesse. Noh et kui meil on majad,
millel on laiemas osas sissepääsud ja aknad ja küljed üldjuhul
lihtsalt seinad, siis Vietnamis on vastupidi. Nii veider oli alguses,
kõrge, kaheksakorruseline maja, ja sisse saab sellest kitsamast
poolest. Loodan, et saate aru, mis ma mõtlen :) Jällegi oli näha
sellist lagunemist ja trööstitust. Tänavaäärsed on konkreetselt
TÄIS asju, mida siis müüakse või tarbitakse. Sest suhtes, et
kõndida tänaval ei saa, kuna seal käib äri, kui üldse, siis pidi
ettevaatlikult üle astuma asjadest, sh toidust. Teine variant oli
autoteel kõndida ja riskida natuke rohkemaga kui kurjad pilgud.
Müüdi tänavatel ikka kõike, kahjuks peamiselt tundus olevat
selline odav ja kole kraam, kohalikku käsitööd ja ilusaid asju oli
vähe.
Esimene
õhtu Hanois oli 10. oktoober, mil tähistati Liberaalsuspäeva 60
aastapäeva (pead ei anna, kas päris õigesti seda tõlgendasin).
Õhtul kell 21 oli mitmel pool üle Hanoi ilutulestik ja
meeeeeeeletud inim-massid kogunesid seda vaatama. Oli jällegi
rikastav näha inimesi tähistamas ja kaasaelamas nende jaoks ilmselt
olulisele sündmusele.
Ühe-päeva-tripi
tegime ka Halong Bayle, mis on UNESCO maailmapärandi nimistus ja on
laht, mille vahel on laiud lubjakivist saarekeste-moodustistega.
Vabandan jälle, et ei oska ennast väga väljendada, pildid on
niikuinii ägedamad :) Päev oli küll pikk, sest Hanoist sõistime 4
h Halongi ja samakaua tagasi, mis võttiski põhiaja. Kuid
vahepealsed 4 h saarte ümber sõites, kajakkides ja koobastesse
ronides kompenseerisid pika sõidu täielikult.
Veel
käisime me Hanoi kõrguselt teises pilvelõhkujas, mis avati alles
septembris – Lotte Center. 65 korrusel ja 267 m kõrgusel Hanoid
vaadata oli väga muljetavaldav. Ühtlasi oli seal ka võimalus
proovida skywalki. Kikivarvukil tundus ohutum :D
Ja nii
need päevad möödusid kuniks sättisime end oma viimsesse sihtkohta
– Singapuri. Jõudsme sinna kella 19 ajal ning meil olid
broneeritud piletid põhilisel atraktsioonile – vaateratas
Singapore Flyer. Käisime kiirelt hotellist läbi ja sõitsimegi
kesklinna. See oli nii kift, tuledesäras Singapur, mis on ikka väga
korras ja ülimalt organisseritud linn, ma olin täiesti ekstaasis
terve selle õhtu :D Sõit vaaterattal kestis pool tundi ja oli
üliäge! Nägime kõiki neid suurepäraseid ehitisi ja vaateid,
jällegi, pilt vist ütleb rohkem :D Pärast seiklesime metrooga (mu
suur lemmik :D) tagasi hotellikanti, einestasime kuulsates Singapuri
tänavatoidutallides ja hiljem tegime oma hotellitoa-aiakeses mõned
õlled. Hommikul jalutasime kesklinna ja ostsime piletid
hop-on-hop-off bussile, et võimalikult palju linna näha. Buss
peatus vaateratta juures veerandtunniks ja me sirutasime jalgu ja
siis! nägid poisid, et seal pakutakse võimalust sõita Ferrari ja
Lamborghiniga. Kuna nad mõlemad muutusid otseselt poisikesteks,
nõustusime me Viiviga heatahtlikult ning Heiko ja Kristjan saind
ilmselt oma reisi uhe kõrghetke :D Sõit kestis kuskil 12 minutit,
linnatänavail, kõrval oli juhendaja, ja väidetavalt oli hea tunne
„superautodega“ sõita küll. Mõlemad nentisid, et oleks tahtnud
natuke rohkem vajutada, kui kiirusepirangud lubasid, kuid rahule jäid
nad mõlemad. Ja värisesid mõlemad suurest erutusest ka peale sõitu
:D Mälestuseks sai kaasa sertifikaadi, et oled sõitnud vastavalt
Ferrari või Lamborghiniga ja ostsime ka sõidust tehtud video, kus
kaamera oli nii auto ette kui sisse ja spets programmiga näitas
kiirust ja asukohta kaardil jm.
Peale seda läksime Singapuri päevavalguses kõrgelt vaatama, käisime Marina Bay Sands hotelli vaatlustekil. Ka see oli taaskord vapustavalt äge (nagu terve see reis, tundub mulle, kui ma omadussõnu otsin :D).
Hiljem sõitsime bussiga tuuri lõpuni ja siis tegime jalutuskäigu Orchard road-il, mis on Singapuri põhiline ja suurim ostlemistänav. Kuna meie sihiks ei olnud midagi osta, uudistasime niisama, ja olime lihtsalt oma eluga üpris rahul :)
Ja siis
saigi otsa kõik :D Läksime metrooga lennujaama ja muutusime veits
emotsionaalseteks (mina ja Kristjan rohkem, Heiko ja Viivi vähem
:D). Kuna Singapuri lennujaam on maailma kõige ilusamaks kuulutatud
(vist?) siis uudistasime seal ja tegimegi oma puhkuse viimased õlled.
Kolm
nädalat möödus ühelt poolt täielikus harmoonias teisalt koguaeg
uut sisseahmides. Sõpru oli nii tore näha ja loodetavasti jäid ka
nemad kõigega sama rahule kui meie :)
Veel
mainin ära sellise pisiasjakese, et reisisime kõik neljakesi vaid
sejakottidega. Kõige mugavam viis üldse! Ma ei lähe kunagi enam
nädalasele reisile kohvriga :D Kõik mahub 32 L kotti ideaalselt ära
ning endal on ikka 100% muretum ja kiirem olla. Teadmiseks kõigile.
Kuna ma
juba nii pikalt olen kirjutanud, siis lasen edasi. Keegi siiamaani
niikuinii pole viitsinud lugeda :D
Tagasi
Austraalia-koju jõudes oli meil niiiiiii hea meel tervitada Merlinit
ja Andrest, kes oma trippimisega Darwinisse olid jõudnud. Kaks
reisijärgset päeva möödusidki nendega üle pika aja koosviibides
(vahelduseks pea iganädalastele kõnedele :D) ja oma kodulinna
tutvustades. Muidugi väga siin Darwinikeses teha pole, niiet
tutvustamis-osa läks kiirelt ja siis veetsime niisama mõnusalt koos
aega. Saime neilt häid nõuandeid ja mõtteid ja saatsime nad peale
paari päeva kenasti Perthi poole :) Tšau Andres ja Merlin!
Siis kui
reisiväsimus sai välja puhatud, hakkasin mina kohe jõule ootama.
Seda loomulikult mitte jõulude mõttes (+35, niiskus ligi 90%,
emme-issi-õde pole siin) vaid, meile tulevad järgmised sõbrad
külla!!! Peale aastast lahusolekut (miinus veiniõhtud skype-is :D)
tulevad Angeelika ja Raigo Darwinisse! See on üks ärevamaid asju mu
elus, mida oodata :D Ainult neli nädalat veel! Tšau Angeelika ja
Raigo :)
No ja
üleüldiselt on seis sama, käime ikka endistes kohtades tööl ja
oleme rahul. Ilm on muutunud niiskemaks ja üsna huvitav oli üle
viie ja poole kuu vihma näha. Ma olin juba unustanud, mis vihm on,
ausalt :) Märg hooaeg ei ole vist küll veel täies hoos, aga sajud
on muutunud tihedamaks ja sellevõrra loodus rohelisemaks ja
lopsakamaks, mis on tore.
Kuna ma
juba kolm tundi jutti olen kirjutanud, siis tänaseks vast aitab :)
Luban, et kolmekuust pausi enam sisse ei lase :) Kui midagi on, siis
kirjutage meile :D
Olge
mõnušad,
Kadri ja
Heiko