Tere!

Heiko kirjutab jälle:

Nonii, oleme juba kolm kuud ühes kohas tööl olnud. 88 farmipäevast on tehtud Heikol 63 ja Kadril 68. Töötame ikka sisetingimustes, vahel harva, kui oma töö tehtud saame, lastakse meid ka põllule. Seda juhtub võibolla korra nädalas mõneks tunniks. Tööga oleme ära harjanud. Töö nagu töö ikka, ei hakkaks seal pikemalt peatuma. Kuna mõned sõbrad soovisid midagigi lugeda ja blogi ei ole ammu täiendust saanud siis kirjutan natuke teistmoodi kogumustest.

Räägiks Teile siis kindlustuse olulisusest reisil olles läbi enda toreda kogemuse.

Kui Eestis olles Kadri kindlustustest rääkima hakkas, laitsin selle mõtte algul maha, et kas on ikka vaja ja mis meil ikka nii väärtuslikku kaasas (suures kohvris) on jne. Pluss muidugi veel reisikindlustus (150 eurot nägu, kuus kuud), milles sisaldub veel füüsilise töö kaitse ja loomulikult kõik muud reisikindlustuse juurde kuuluvad risikihajutamistegurid.

Alustuseks lihtsamast kindlustusest ehk pagasikindlustus. Maksis 25 eurot nägu, kokku 50 siis. No mina olin algul ikka suur vastane, kuna kohvris ainult riided enamasti. Läptop ja kallimad asjad olid niikuinii lennukis enda juures.

Abu Dhabist (Araabia Ühendemiraadid) välja sõitma hakates istusime akna all. Ütlesin veel Kadrile, et vaata meie must kohver seal ja raudselt need tõmmud poisid keeravad midagi nässu. Sain muidugi pahandada oma kommentaari eest ja tõusime õhku. Sinnapaika see asi jäi.

Neliteist tundi hiljem Brisbane-s kohvrilindi juures selgus kurb tõsiasi - oligi kohver kadunud. Tollel hetkel me ei teadnud kus see on, hiljem selgus, et Abu Dhabisse ta jäigi.

Kohvri saime kätte viis päeva hiljem. Asjad alles kõik, kohver ise katki. Tegime kõik vajalikud toimingud ja teavitasime kindlustust.

Põhimure minul ei olnudki selles, et kohver kadunud, aga selga polnud panna midagi, teksade ja tagiga 33 kraadis oli päris julm.

Ostsime riided endale, mõlemad, pealaest jalatallani ning hügieenitarbed. Kokku 140 dollarit.

Sellega asi tollel hetkel päädis.

No te kõik teate, et üldiselt olen läbi aegade olnud tugev poiss, kes tööd ei karda ja kõik raskused teelt kõrvaldab ilma igasuguste probleemideta. Ise vähemalt usun.

Vahetult enne jõule, olles töötanud seal, kus me töötame juba poolteist kuud, otsustas mu selg ära murduda. Ei ole mul kunagi seljaprobleeme olnud, seega ei osanud ka seda oodata. Ja ma ei tõstnud midagi rasket. Hakkasin 8 kg kasti maast tõstma ja nõks käis seljast läbi, valu oli nii tugev, et võttis põlvist nõrgaks. Vedelesin siis põrandal umbes kümme minutit enne kui püsti ja sirgeks sain. Pole varem kunagi sellist valusööstu tundnud, väga huvitav. Nüüd tean, mida mu head sõbrad seljahaiged on pidanud läbi elama ja kuidas mina olen alati naernud nende liigutuste üle, kas siis autosse istudes või sealt väljudes. Enam ei mõnita. Ja kuidas isa on alati rääkinud, et hoia selga, samuti ka motokrossi sõitjast vanaema Helmi, kes alati käsib kõiki jäsemeid ja selga hoida (nii külma kui põrutuste eest). Nüüd ma tean, millest nad on mulle terve elu rääkinud, nad on selle kõik ise läbi teinud. Ega enne ise ju aru ei saa kui pauk ära käib ja käpuli maas oled.

Aga pidin kindlustusest rääkima, liigun siis edasi.

Samal päeval läksin arsti juurde. Jube valulik oli liikuda, eriti autosse ja sealt välja tulemine. Uhh. Ehe invaliid.

Küsiti 60 dollarit visiidi eest, kirjutati välja antibiootikumid maksumusega 30 dollarit. Anti nn. sinine leht ja nädal aega tööle ei lubatud. Lisaks soovitati massaaži ja seljasidet/tuge. Teistkordsel visiidil küsiti 30 dollarit, kuna mul oli tööandjale tarvis paber saada, et olen töökõlbulik.

Sel samal päeval käisin apteegis ja ostsin seljasideme (70 dollarit) ning tabletid ära.

Õhtul käisin Kadril tööl järel ja nädalane puhkus võiski alata. Kadri käis muidugi terve selle nädala üksi tööl ja tõi leiva lauale.

Kokku kulus seljanikastuse raviks 190 dollarit, lisaks bowen therapy 175 dollarit. Muidugi veel töölt puudutud jõulueelne nädal, mis oleks tublisti sisse toonud.

Ja mul oli aega mõelda, terve nädal üksi motellis voodis vedeledes ja lühemaid jalutuskäike tehes.

Tuli meelde, et meil on ju kindlustused. Algul lõin kõik oma seljakulud kokku ja siis unarusse jäänud kohvri kadumise/hilinemise kulud.

Edastasin kõik dokumendid/tšekid/pildid kindlustusele ja asjad hakkasid liikuma.

Selja purunemise eest hüvitati kõik kulud, va. teraapia, mis on nn. järelravi ja see kindlustuse alla ei kuulu – ehk siis 200 dollarit kindlustuse panus.

Kohvriga seoses saime tagasi oma uute riiete ja esmatarbekaupade raha 140 dollari, kohvri eest 50 dollarit.

Minu nägemus igasuguse kindlustuse suhtes on muutunud. Pigem maksta see kindlustussumma, kui hiljem maksta kordades suuremaid summasid.Loomulikult teadsin ma neid ohte ja riske ka enne, aga ega sa ei usu ju kunagi, et sinuga selline asi juhtuda võib. Niikuinii pead algul enda raha eest kõik kahjud kinni maksma. Sellega tuleks igal reisil arvestada, et oleks ka mingi tagavara ootamatuste jaoks, kuna arstiabi ja sellega seonduv on väga kallis kui sul „haigekassat“/ravikindlustust (äge sõna) ei ole. Või kui sul tõesti kohver ära kaob ja midagi selga panna ei ole. Ja hambaharja, -pastat ja šampooni. Ega enne nendest puudust ei tunne kui sul neid ei ole. Selline seik mõjutab reisi algust vägagi, kuna vähemalt nädal on vaja elada hotellis/motellis. Soetada auto, gps, telefonikaardid, internet ja süüa, mis Brisbane-i kesklinnas ei ole kõige soodsam. Samuti vaja liikuda, kas siis taksoga või mõne muu ühistranspordi liigiga (mis olid veel kallimad kui takso).

Paljudel tekib kindlasti küsimus, et miks töökoht mingit hüvitist ei maksa. Me oleme tööl casual lepinguga, mis tähendab, et sind võidakse päevapealt ära saata või võid ise päevapealt jalga lasta. Umbes samalaadne leping nagu Eestis on töövõtuleping, mis ei anna sulle ravikindlustust ja ei koorma tööandjat ja töövõtjat suurte siduvate klauslitega (puhkuserahad, sinine leht). Mulle muidugi soovitati küsida tööandjalt hüvitist, kuna õnnetus juhtus töö juures, tööd tehes. Otsustasin asja ise mitte üles võtta ja keegi midagi pakkuma ka ei tulnud. Okei, õnneks polnud summad väga suured ja tervis ka korras. Hea seegi, et töökoht alles jäi. Kõik muidugi muretsesid ja küsisid mu kohta Kadrilt, see oli positiivne. Nüüdseks olen käinud iga päev seljatugi ümber selja tööl ja loodan, et ta enam ära ei murdu.

Enamvähem sellised lauseteread siis pooleteise kuu hilinemisega.

Ja üks lühike kõrvalepõige veel. Te proovige kolm kuud jutti, iga päev töötada koos oma elukaaslasega ühes kohas, külg külje kõrval. Enamik inimestest töötab oma elukaaslasest eraldi ja seda oleme ka meie terve eelneva elu teinud (va. puude lõhkumine vanaema juures). Nüüd on teistmoodi. Mõelge selle peale lihtsalt. Me ei ütle, et see on halb või hea aga minujaoks väga huvitav kogemus.

Elu on rahulik ja etteaimatav hetkel. Ilmad on vahepeal vingerpussi mänginud. Kui ikka 30 kraadi pealt järsku kaks nädalat on pilves ja 15 kraadi, sadu , siis on kohati päris jahe. Ausalt. Ei tulnud ju selleks siia kaugele maale, et jopet endale osta, aga pusa ja pikkade pükstega oli tõesti külm vahepeal.

Aga tänaseks on ilm ennast parandanud ja natukene alla 30 kraadised päevad igapäevane rõõm jälle.

Head sõbrapäeva kõigile.

Uus postitus tuleb juba lähipäevil, aga siis juba Kadri poolt kirjutatuna kuna minu oma pidi natuke puine olema.