Tervitused Darwinist!

Kirjutamisele on üsna pikk paus sisse tulnud ning selle ajaga on ka üsna palju juhtunud. Katsun siiski tagantjärele kõige olulisema õiges ajalises järjestuses kirja panna, loodetavasti õnnestub.

29-30 märtsi nädalavahetuse veetsime Innisfailis, mis on (kuri)kuulus oma tugevate banaanifarmide poolest, mistõttu on seljakoti-inimeste seas üks populaarsemaid sihtkohti Queenslandis. Kui laupäeva hommikul Mission Beachil ringi sõitsime, siis see koht ei tundunudki NII ahvatlev, et sinna jääda.

Mission Beach

Kuna Stanthorpe-is olime tutvunud austraalia vanapaariga, kes Innisfailist pärit ja kes teadsid, et hakkame põhja poole reisima ning nad kutsusid meid ka külla, siis otsustasimegi hoopis sinna minna. Vastuvõtt oli üliarmas, selline tunne nagu oleks maale vanaema ja vanaisa juurde sõitnud :) Tehti kodusööki ja viidi linnapeale ja linnast välja ekskursioonidele. Käisime ka kohalikes seljakoti-inimeste-hostelites, seal nimelt ei olegi tööagentuure, vaid on päkkerid, kus maksad renti ja omanik kohustub Sulle töö leidma, või midagi taolist. Kohtusime ühe eesti poisiga, kellelt üsna otse küsisime töö kohta ja vastus oli selline, mis meid ei rõõmustanud, ehk siis tööd väga pole. No selge, nägime vähemalt ära. Ja olime ka jõudnud piirkonda, kus selliseid hoiatussilte on igalpool näha.

Esmaspäeva hommikul suundusime nägu naerul (ja kotid koduaia puuvilju ja iseküpsetatud koogikesi täis) Cairnsi poole. Umbes kella 10 ajal hommikul olimegi turismi-infos ja uurisime tööagentuuride kohta. Saime kaks lehekülge pika nimekirja büroodest ja telefoninumbritest ja asusime neid läbi sõitma ja helistama. Üsna pea selgus, et peamise turismihooaja alguseni on veel kolm-neli nädalat aega ja hetkel on VÄGA vaikne. Okei. Seda me küll nüüd ei oodanud :D No mitte, et me oleks oodanud, et me lähme ja kuskil on suur silt „Kadri ja Heiko, palun tulge meile tööle“ aga seda, et mitte midagi mitte kuskilt ei paista, see oli paras üllatus. Esitlesime ennast igalpool kui kõiketegijaid, seega mingeid piiranguid tulevastele töökohtadele ei pannud, aga ka seljakoti-inimese staatus tõmbas võimalustele selgeid piire. Ka ajalehe kuulutustele üritasime helistada, aga workingholiday viisa paraku ei sobi. Edasi otsustasime sõita Mareebasse, mis on Cairnsist 60 km kaugusel ja jällegi teadaolevalt viljakas farmipiirkond. Sealne tööagentuuri tädi oli üsna õnnetu ja teatas et selleaastased saagid on olnud oodatust nõrgemad ning seetõttu ei vajata ka niipalju töötajaid. Igaks juhuks panime oma nimed kirja (nagu ka 20 teist seljakoti-inimest tol päeval) ja üsna mõruda meelega sõitsime tagasi Cairnsi.

Mareeba ja Cairnsi vahepeal

Läksime viie tärni karavaniparki, sättisime ennast paika ja tuunisime oma CV-sid veidi, et järgmisel päeval linnapeal ennast reaalselt maha müüa. Kuna olemine oli nukravõitu, mõtlesin, et mis võiks järgmine samm olla ja pähe turgatas, et mis oleks, kui liiguksime veel edasi. Et kuna meil on plaan austraaliale tiir peale teha, siis loogiliselt oleks Darwin järgmine linn, kus ennast paika sättida. Kusagilt mälusopist meenus, et Kohila tüdruk Maarja on Darwinis olnud/elanud ja temaga ma ka ühendust võtsin. Peale avastamisrõõmu, et VEEL Kohila inimesi on siia suurele saarele lennanud, uurisingi, et mis tema arvab, kas on mõtet sõita 4000 km veel edasi. Kuna Maarja vastus oli „kui tulla, siis KOHE“, olime Heikoga otsustanud!

Teispäeval üritasime siiski Cairnsis veel mingitki võimalust töötegemiseks leida, aga umbes keskpäevaks loobusime ja hakkasime tagasi Townsville-i sõitma. Nimelt on kõige mõistlikum tee Cairnsist, mis asub kirdes, Darwinisse, mis asub põhjas, Townsville-ist läänesuunas sisemaale ja umbes 1500 km, siis pöördub suund põhja ja veel 1000 km pärast ongi Darwin. Etteruttavalt.

Teisipäeval vastu kolmapäeva ööbisime Charters Towersi nimelises linnas, kuna midagi seal teha ei olnud peale opossumidega sõbrustamise, siis läksime üsna varakult magama, sest pikk sõit ees.

Kolmapäevaseks sihiks panime jõuda Mount Isa nimelisse linna, vahemaa umbes 780 km. Maantee, mida siin kutsutakse Outlander Way-ks kulgeb üsna sirgelt ja sündmustevaeselt. Küll on iga umbes 100 km tagant parklad koos avalike tualettidega ning umbes 200 km tagant väikene külake, kus saab tankida ning süüa ja tunnis möödub umbes viis sõidukit (enamik neist on umbes 53 meetrised teerongid), aga see on ka kõik :D Päris huvitav kogemus on sõita sõna otseses mõttes keset mittemidagit, silmapiiril laiub kõrb(kidur heinaväli) ja paar puud. 

Temperatuur muutus ka iga kilomeetriga aina kuumemaks ja päris hea tunne oli õhtupoolikul jõuda päris linna kus oli päris palju inimesi. Siiski me väga vaatamisväärsustega ei tutvunud vaid sõime ning katsusime puhkama heita. See oli paras katsumus, kuna palavus oli väga kurnav. Ma isegi ei tea, kui kõrged kraadid täpselt olid, aga autos, millel kaks akent olid lahti ja ees olid rätikud (ilma nendeta oli kõik satikaid täis) lihtsalt lamades voolas higi igaltpoolt ja palju. Proovisin vähem hingata, et ennast vähem liigutada ja et vähem higistada, ausalt, aga see ei andnud püsivat tulemust. Kuidagi me siiski selle öö üle elasime ja peale värskendavat dušši hakkasime edasi sõitma. Täpselt ei olnud otsustanud, kuhu me ööseks jääme, aga siht oli kindel – mida kaugemale, seda parem. Vahepeal sain sellise huvitava pildi teha:

ära siis ristmikku maha maga!

Kui olime umbes 300 km sõitnud, hakkas akunäidik, mis meie välismaa autol on mugavasti armatuuris näha, millegipärast kõikuma. Kahtlaselt kohe, 10-14 voldini. 

akunäidik all, vasakus nurgas

Heiko oli kohe päris mures ja siis mina ka kohe. Võtsime kõik tarbijad (GPS; kliima, kui väljas oli umbes 40 kraadi :); raadio, sest see ei mänginud eriti niikuinii) et bensiinipumbale jääks voolu töötada. Väga kõhe oli see päev, ausalt. Teada oli, et sinna kesest mittemidagit me ei jää, sest liiklust seal ju siiski oli, aga kõikvõimalikud äravedamistasud ja autoremondid ei teinud meelt rõõmsamaks. See oli ka huvitav tõdemus, et vett ja bensiini saab kõrbe kaasa võtta niipalju kui mahub, kuid lisavoolu kaasa võtta ei saa(noh saab, aga kes see akusid ikka mitu tükki kaasa võtab). Õnneks siiski see näidik aegajalt jäi ikka ilusti 14 peale ja sõitsime aina edasi. Kui päikeseloojang hakkas saabuma, siis otsustasime, et meil on Katherine-ini veel 200 km minna, see on suurem linn ja lootust autole abi saada suurem. Huvitav oli ka see, et olime jõudnud ju uude osariiki – Northern Territory-le ja siin on kõige suurem pärismaalaste protsent elanikkonnast. Katherine-i jõudsimegi üsna pimedas ja päris huvitav oli neid silmamunasid linnapeal näha... See selleks. Naljakas seik oli ka NT-sse jõudes, siin on alati, kui kiirusepiirang muutub, suured sildid, „END OF 110“ No Heiko võttis ilusti hoo maha.. Tegelikult hakkas 130-ne ala, mis on NT maanteede peal lubatud :D Kokku sõitsime neljapäeval rekordilised 1300 km, olime mõlemad nii väsinud, et tohutu kuumus ja niiskus mis õues valitsesid ei takistanud meil karavanipargis kohe magama jäämist.

Reede hommikul suhtlesin ma Maarjaga, kes oli üsna üllatunud kuuldes kui kaugele me jõudnud oleme :) Ka andis ta mulle teada, et võin endast ja oma huvist tööd teha kirjutada samasse firmasse, kus tema töötab ja seda ma ka tegin. Sain ka kohe vastuse, et võiksin esmaspäeva hommikul vestlema minna. WIN! Päev algas vähemalt hästi. Edasi tuli suur dilemma, kas jääda Katherine-i autot parandama ja eeldatavasti veeta terve nädalavahetus seal, või võtta risk ja sõita 300 km Darwinisse, mis on ikkagi juba suurem linn rohkemate võimalustega. Mõtlesime ja arvutasime (palju äravedamine maksta võib) ja hakkasime liikuma Darwinisse. Mida kilomeeter edasi, tõdesime, et keegi kuskil siiski hoiab meid ja jõudsimegi autoga, mis veel töötas, pärale! Seljataha oli jäänud kokku 6000 km ja uskumatu seiklus.

Meie teekonda siiani saab vaadata nendelt linkidelt:

Link 1

Link 2

Link 3

Esimese asjana me loomulikult sõitsime autoremonti, et generaator lasta üle vaadata. Leidsime mingi koha kus saime ka kohe jutule ja kohe läks vahetuseks. Meil oli poolteist tundi aega ja jalutasime lähedalolevasse pubisse. Välilaua taga tegi kokk suitsu ja tervitas meid rõõmsalt, et kuidas läheb, kust te tulete ja et nii õigel ajal jõudsite.. Me segaduses olles siis vastasime talle, et just jõudsime Darwinisse ja tahaks süüa... Kokk jauras, et noh, show algab, saate kohe ära näha :D Hmm.. tuli välja, et reede lõunati on kohalikus pubis striptiisishow :D haha! Me jätsime selle küll vahele ja veetsime oma poolteist tundi puu all murul :D Igatahes sai autol generaator vahetatud (garantiiga) ja läksime linnapeale kindlat söögikohta (mäkki) otsima. Olime umbes 10 km sõitnud, kui mootor keema läks. Eeee, hämming, just oli paranduses ju.. Tuli välja, et mehhaanik, kes meie autoga tegeles oli unustanud radikasse voolu ja käske jagavad juhtmed vms lahti. Uus hämming. Heiko pani need juhtmed külge(pistikusse) ja auto hakkas ennast ilusti maha jahutama. Peale lõunasööki avastas Heiko, et jahutusvedeliku laik on auto all. Hämming nr 3. Kuna töökoda, kus käisime, tundus siiski viisakas ja aus koht, siis läksime tagasi, igaks juhuks. Uuriti ja puuriti ja tuli välja et radiaator on katki. Nii. Omanik pakkus välja, et vahetab ja teeb kõik trikid enda kuludega, meie peaksime ainult uue varuosa ostma. Tegelikult tundubki, et mehhaaniku väike näpuviga võis selle radika nö katki teha, aga vaidlema ju uues linnas võõraste inimestena kohe ei saa hakata. Seega leppisime esmaspäevaks uue aja kokku. Senikaua pidime autol silma peal hoidma.. Õnneks midagi vahepeal ei juhtunud ja esmaspäeval läksimegi tagasi ning parandus läks kestma lubatud 1,5 h asemel kokku 3 h, ja jälle, kurta kellelegi ei ole. Õnnneks on sellest ajast kõik toiminud ja suuri muresid autoga pole rohkem olnud.

Reedel jätkus meie õhtupoolik Kohila-inimestega taaskohtumisega. Maarja ja Rasmuse abil leidsime endale kolmeks esimeseks ööks majutuse ja jätkasime kerge linnatuuriga. Mulle meeldis Darwini esimene õhtu kohe väga, parajalt suur linn oma elavate lokaalidega, samas väga ilusad pargid ja veeäärsed istumiskohad. Ka oli meil nii hea meel üle hulga aja teiste eestlastega aega veeta. Õhtu venis päris pikaks, seega laupäev oli üsna laisk, alles õhtupoolikul läksime tiirutama ja linna selgeks õppima. Pühapäeval hakkasime entusiastlikult endale elukohta otsima. Suuremates linnades on kõige populaarsem rentida endile tuba kas siis majast või korterist. Meil oli juba natuke aimu, mis linnajaod meile sobiksid ja enamik kuulutusi üle vaadatud. Jällegi tõdesime, et ka see ei ole kõige lihtsam ülesanne, sest enamik vabu tube olid vaid üksikutele inimestele ja need, kes olid nõus paari enda katuse alla võtma, olid möbleerimata toad. Või siis et pead maja/korterit jagama umbes viie pisikest kasvu poisi ja tüdrukuga. Meil oli tegelikult üks variant veel, juba Mount Isas olles nägin facebook-is kuulutust, kus eesti tüdruk pakkus tuba ja Heiko võttis temaga ka ühendust. Pühapäeva õhtuks oligi meil kokkulepitud, et lähme nende korterit vaatama. Ette ruttavalt öeldes, siis ma hetkel kirjutangi istudes samas korteris, oma voodi peal :) Kokkusaamine läks ladusalt ning esmaspäeval saime nendepoolse nõusoleku sissekolimiseks, kuid alles kümne päeva pärast (see oli ka kuulutuses kirjas ja teada). Seega oli meil vaja leida ööbimine vahepealseks ajaks. Uurisime erinevaid võimalusi ja kohti ja hindasid ja valisime ühe keskpärase majutusasutuse. See on tagantjärgi ikka väga huvitav kogemus, sest motell, kus me oma kümme päeva veetsime, oli väljast ja netist uurides vägagi okei ja asjalik, kuid see pilt mis meid ootas tuppa astudes.. :D esimese hooga mõtlesime mõlemad, et parem ööbime autos :D Väga detailseks ei lähe, aga no üldjoontes puhas koht, lihtsalt väljanägemine oli nagu nõuka-aegses duširuumis, kuhu on veetud voodi ja telekas ja värv koorus seintelt. Samas - toas oli konditsioneer, ilma milleta siin kliimas magada ilmselt on võimatu. Võite Eestis paari kuu pärast, juuli keskel järgi proovida, minnes kasvuhoonesse ja katsudes seal magada ja muidu toimetada :D Seega konditsioneer ei ole minu kui linna-printsessi kapriis, vaid eluks oluline osa. Nagu Eestis on radikad või ahi noh.

Esmaspäeva hommikune vestlus läks mul suurepäraselt, ning juba teisipäevast (viiendal Darwini-päeval!) alustasin ma tööd autopesijana firmas, mis toodab länkareid. Tööülesandeks on platsi peal olevate autode korrashoidmine ja vajadusel autode liigutamine klientideni või 20-ne km kaugusel asuva müügiplatsini, väga hea töö. Päike küll kõrvetab nõks, aga seda saab edukalt vingumisega leevendada :) Heiko nädal möödus konstantse agentuuride vahel sõitmise ning asjaajamise tähe all. Edukalt sai vahetatud autojuhiload ning soetatud whitecard (mis on meesterahvastel suhteliselt paljunõutud ohutustehnika valdamist tõestav luba) ja nii mõnigi koht andis lootust, et kohe saakski tööle. Seda küll esimese nädala jooksul ei juhtunud, aga meelt me veel ka ei heitnud.

Nädalavahetusel külastasime Litchfieldi rahvusparki. See asub umbes pooleteise tunni kaugusel ja oli seda sõitu täiesti väärt. Siin kliimas ei tunnistata aastaaegu traditsioonilisel moel, vaid aasta jaguneb kaheks – märg hooaeg oktoobrist maini, kui on tohutult kuum ja niiskustase 100% ligi ning kuiv hooaeg maist oktoobrini, kus on isegi õhku hingata. Ses suhtes sattusime me õigel ajal siia tulema. Kuival hooajal saab rahvusparkides nii mõneski kohas ka krokodille kartmata ujuda ning seda võimalust me ka kasutasime.

a ma niisama näppe viskamas

ujumiskoht altvaates

sama ujumiskoht kõrgemalt

Paraku jah, siin Darwinis on küll ookeaniäär imeilus ja väga ahvatlev aga ujuda siin vetes ei saa. Krokodillid on mure nr 1 ja teiseks on siin ka eluohtlikke box-jellyfishe, kes on väga mürgised. Seega peabki leidma alternatiive basseinide ja üksikute kontrollitud siseveekogude näol.

Sellele järgnev nädal tõi ka Heikole töökoha, nimelt töötab ta nüüd ühes rahvusvahelises telligutega tegelevas ettevõttes laoinimesena. Töö sisuks on tellingute vastuvõtt, väljasaatmine, puhastamine, parnadamine, lugemine jms. Ta ise on väga rahul ja kollektiiv on mõnus. Neljapäeval, mis oli eelmise nädala viimane tööpäev lihavõtete tõttu, tundis Heiko seljas pinget, kes mäletavad, siis enne jõule oli tal seljaga mure juba olnud. Ta küll hoidis ennast ja päris nõksu läbi ei käinud, kuid ettevaatlikuks tegi olemise küll. Laupäevaks oli asi niikaugel, et otsisime kiropraktiku ja Heiko käis esmakordselt laskmas enda konte ragistada. Tulemus oli seda väärt, onu suutis olemise paremaks teha ja soovitas ujuda. Peale seda on Heiko veel kaks korda ragistamas käinud ja tundub, et ennetamaks miskit hullemat käib ta seal veel nii mõnigi nädal.

Eelmisel neljapäeval kolisime sisse oma koju! Meie uus kodu asub Nightcliffi linnajaos, veidi kesklinnast eemal, mõnus ja rahulik. Korterinaabriteks on meil Sigrid ja Mait, eestlastest paar, kellel Darwini-kogemust juba üle aasta jagu. Tänu pikkadele pühadele (Austraalias oli ka esmaspäev vaba) on nii mõnigi vahva õhtu meil koos veedetud. Korter ise on väga ilus ja avar, meil on oma magamis- ja vannituba ning jagame avatud kööki ja elutuba ning eriti mõnusat rõdu! Me oleme mõlemad rahul!

Alates eilsest hakkas Darwinis Mindil Beachil iga neljapäev ja pühapäev olema night-market. Eilne avamine oli vägev, tundus, et kogu Darwin on koos ja melu ja õhkkond oli nii äge. Sisuliselt on tegemist laadaga, väga palju erinevaid toidukohti, käsitööd, riideid, ehteid, teenuseid, arvatavasti me kõike eile läbi ei käinudki. Aga kirjeldamatult mõnus oli võtta endale õhtusöök ja nautida seda ilutulestiku saatel rannaliival. See ongi see Austraalia, mida me siia otsime tulime :)

Need inimesed, kes tänase postituse läbi viitsisid lugeda saavad mingi eriauhinna siis kui me tagasi Eestisse tuleme :) Katsun edaspidi veidi operatiivsemalt infot jagada ja kirjutada!

Kokkuvõtvalt on kõik jätkuvalt hästi!