Tere-tere kõik see blogi-sissekannete-ootajate-pere :D

Alustan tervitustega. Minu suurepärane õeke saab täna 23! Ilusat päevakest ja kordaminekuid uuel aastal. :)

Tervitan ka kõiki Teid, kes Te siin lehel piilumas käite ja nukralt mittemidagi uut näete. Aitäh püsivuse eest :D

Blogi on jäänud viimasel ajal kuidagi tahaplaanile. Elame igapäeva elu ja megapõnevaid seiklusi ei ole viimase kahe kuu vältel väga olnud. Aga kuna nõutakse ja ka enda mälu pole enam päris see, mis nooruses, katsume meelde tuletada ja kirja panna Darwini-elu eredamad hetked.

Tahaks küll, aga ma ei oskagi kuidagi mahlakalt kirjutada neid igapäevaelu väikeseid vigureid, mis meil siin ette tuleb. Et kuidas hommikuti Heiko alustab tööd tund aega varem kui ma, ja siis ma kõnnin 40 mintsa tema tööjuurest enda tööjuurde ja vaatan ärkavat Darwinit ja puude-põõsaste all virguvaid pärismaalasi ja mõtlen, et küll on huvitav olla just praegu just siin ja seda pealt näha.

siit ei ole küll väga näha neid õuesmagavaid perekondi, aga ma ei julgenud lähemale minna

Et kus tuleb inimesele pähe kiiks hakata prügi korjama ja sellest kunsti tegema. Meil on siin üks selline tüüp, kondab üle linna ja teeb selliseid kompositsioone ja siis on vastavatel ettevõtetel hea lihtne neid ära koristada.

prügikunsti stiilinäide

Niisama politsei tiirutab meie suburb-is

hobupolitseinikud

Või et kuidas austraallased on ikka superpealiskaudsed, ja mitte otseselt halvas võtmes, vaid just need olukorrad kui samale inimesele kolmandat korda TÄPSELT SAMA MOODI Eestit kirjeldades tuleb endal lihtsalt naer peale :D Või et sama inimesega leiab umbes kolm korda päevas aset dialoog: „Hey, how are You?“ - „Good, thanks. You?“ - „I'm supergood, thanks“. No päriselt. Aga, sellega harjub ja nüüd juba üritan peale „Tere“ ise ka selle „KuidasSulläheb“ kohe järgi pressida.

Või et mõni õhtu me läheme ja jalutame mööda ookeaniäärt ja päike loojub.

Mõned nädalavahetused tagasi käisime ookeanipeal kalal. Naabrimehe töökaaslasel on nimelt päris viisakas paat, kuhu viie inimese mahtumine ei olnud mingi probleem. Päev oli päiksepaisteline ja vesi suhteliselt rahulik. Lasime paadi treileri pealt vette ja sõit võis alata. Peale pooleteisetunnist heal kiirusel sõitmist jõudsime natuke vaiksemasse kohta kust siis pidime hakkama kala püüdma, ca. 20-25 km Darwinist eemal. Pandigi siis õngedele vastavad rakendused külge ja plaan oli vaikselt kruiisida ja lanti paaditaga lohistada. Aga esimestel meetritel selgus, et hüdraulika, mis mootorit keerab kui kapten rooli keerab ei tööta enam ja paat ei ole juhitav. Okei. Vaatasime asja lähemalt ja selgus, et voolik, kust õli läbi voolab oli katki ja viimased tilgad sealt välja nirisesidki. Kuna lisa hüdralikaõli kaasas ei olnud siis hakkasime vaikselt tagasi tulema. Mootor, mis paadi taga oli päris suur, aga Maiduga kahekesi suutsime seda liigutada või juhtida. Üks ühelpool ja teine teiselpool liigutasime käsitsi mootorit sinna suunda kuhu parasjagu vaja oli. Kiiresti sõita ei saanud, kuna mootor oli nn. vabaltliikuv nüüd ja suurem laine oleks võinud ta risti vedada ja meil paat kummuli. Seega tulime tasa ja targu ja muudkui nügisime seda mootorit seal kordamööda. Tagasiteel kulus üle kolme tunni. Poolel teel tegime väikse peatuse, saadi ka kaks kala ja triivisime kodusadamapoole edasi. Õnneks jõudsime ilusti tagasi, aga Heiko ja naabrimehe jaoks ei olnudki see nii lihtne väljasõit kui algul plaanis oli. Tüdrukud said muidugi päikest võtta ja niisama ilusad olla. Kokkuvõttes oli tore päev, aga väga nautida ei saanud, kuna madrusetöö manuaalselt suurt mootorit keerata ajas naha ikka märjaks. Siinkohal tuli üks vana meremeeste ütlus meelde, et madruse nahk peabki koguaeg märg olema. Panime paadi treileri peale tagasi, võtsime veest välja ja pesime puhtaks. Oli huvitav päev. (Heiko)

Heiko seljakohapealt niipalju, et kiropraktiku juures käimised lõpetas ta peale kümnendat visiiti omal algatusel ära, kuna olukord ei muutunud ei paremuse ega halvemuse poole. Selg on päris hea juba, aga niiheaks nagu enne traumat ei saa ma teda vist enam kunagi. Mõne nädala pärast mõtlesime massaaži minna, ega mudimine ju halvemaks asju ei tee.

Mai lõpus oli siin muusikafestival Bassinthegrass, mida ma Maarjaga väisasin. Kuna väidetavalt pidi olema üks suurimaid üritusi väikses Darwinis, siis mitteminna tundus naljakas, aga tagantjärele ta midagi eriti ägedat ei olnud.. Rahvast oli küll palju, polegi noori inimesi ennem näinud linnapildis :D Muusikaliselt oli paar väga ärevat esinejat – Peking Duk ja Rüfüs- mida me väga nautisime, ülejäänud olid pigem sellised – meh?! Aga iseenesest oli tore õhtu :)

Tööjuures on meil mõlemal kõik kenasti korras, Heiko on põhimõtteliselt algusest peale kõik laupäevad järjest tööl käinud, kuna tööd on hetkel palju ja poole laupäeva teenistus on väga hea. Ka motiveeritakse Heiko tööjuures töölisi iga-reedese lõunaga firma poolt, kord tehakse grilli või tuuakse pitsat. Kena võimalus töötajate tuju üleval hoidmiseks :) Esimesel mail tegi ta endale ka tõstukijuhiload. See nüüd ei ole teab mis eriline sündmus, aga lihtsustab oluliselt töötegemist. Ja ka tööturul oled tõsisemalt võetavam kui selline dokument olemas. Võimalusi rohkem. Ja ega seljakotiinimesele keegi direktori kohta enamasti ei paku, enamasti ikka füüsiline töö, oma käte ja jalgade abil. Tõstukiga sõitmine on hea rahulik.

Palgasüsteem on viisakas. Ületunnid tasustatakse 1,5 kordselt ja laupäeval on osa tunde 2 kordse tasuga. Riigipühal 2,5 kordne tasu. Viisakas.

Ei tea miks Eestimaal sellised nüansid väga vähestes ettevõtetes ainult toimivad. Meile meeldibki siinsetööelu juures see, et isegi lihttööd tehes saab inimene korralikult tasustatud. Ühesõnaga ei kurda.

Mina pesen ja sõidutan autosid, vingun ja virisen kuuma ilma pärast küll, aga tegelikult olen rahul ja arvan, et mul on hea töö. Mitte küll maailma glamuurseim, kuid füüsiliselt annab mõnusa toonuse ja samas saab tutikaid autosid klientidele toimetada, pole paha!

Siit lähebki mõte üle teleseriaalile või kolmedokile, mis austraalias mõni aeg tagasi kokku pandi

Jah, tore et selliseid saateid tehakse ja inimestele näidatakse. Inimesed, kes kaamera ette saadi olid enamvähem. Mõni inimene oli natuke teistmoodi. Jah, see, mis seal räägiti oli tõsi, sest see oli nende inimestega juhtunud, aga kuidagi paha maitse jättis suhu, vähemalt minule.

Tüdrukud kurtsid, et palka saab vähe ja tööd on vähe. Aga palun otsige siis endale parem töö. Või, et inimesed elavad tööhostelites pead jalad segamini. Keegi ei käsi teil seal olla. Austraalias on palju töökohti ja kui teise aasta viisa soovi ei ole, siis ei pea üldse farmis töötama. Ja kui see nii ilmvõimatu nende jaoks on ja piin siis milleks seda teha. Kogu austraalia seiklus oligi farmis rügamine ja lennukipileti raha kogumine tagasisõiduks koju. Ei tea. Ja see jutt orjatööst. Inimene saatetegija peaks endale selgeks tegema, kes olid orjad ja mida nad tegid, enne kui selline pealkiri oma saatelõigule panna. Ja saade ise tehtud väga lühikese ajaga ja väga väikses Austraalia osas.

See vene tüdruk oli huvitava mõtlemisega. Et tema tuleb oma kõrgharidusega siia ja piudi ongi direktor, aga nüüd on hoopis koristaja. Kurb lugu kui isegi teenindajaks ei sobi. Alati saad ju koju tagasi sõita.

Kui oled ise mõistlik inimene siis ei tohiks töö leidmine probleem olla. Kui satudki kahtlasele kohale tööle siis on see arusaadav peale esimest palgapäeva, tuleb see asi kohe seal ära lõpetada ja edasi liikuda. (Heiko)

Ja üleüldiselt meie jaoks see Austraalia-illusioon, et tuled siia ja kõik on superlihtne ja igapäev kohtud sadade uute huvitavate inimestega ja Su teele satuvad vapustavad seiklused.. No päris nii ei ole. See tähendab kindlasti on, noorematel ja uljamatel kodanikel, kuid meie oleme siiski juba liiga targad, et ainult pidu panna :D Meie jaoks on elu suhteliselt sama rutiinne ja samasugune kui kodus, lihtsalt kliima on parem ja lähedasi pole. Eks me ikka käime väljas ja poes ja tšillime mõnusasti rõdupeal aga et siia midagi kirja panna.. No ei ole nii :D

Meil on kodust umbes 300 m kaugusel 50m välibassein. Seda oleme külastanud päris tihti. Jube mõnus on soojal päeval seal ujuda ja lõõgastuda. Ostsin selleks tarbeks endale isegi ujumisprillid.

No ja siis tegelikult üks suur uudis on küll. Heiko nimelt teeb tsiklilube! Teooria on tal juba tehtud (30st küsimusest 30 õiged :)) ja platsieksam on 04.07. Noh ja selline iludus seisab meil ka garaažis nüüd: Suzuki gs 500 sündinud 08.2007.

Millegipärast on Heiko väga agaralt prügi välja viima hakanud :D

Ka kiiver on juba ootamas:

Nüüd siis pole muud kui et äkki võibolla kui ma ka proovin sellega sõita :D Ja kui mulle meeldib, siis äkki võibolla ma ka teen need load endale, kuna siin maal on see oluliselt lihtsam, kooli-osa läbimine ei ole kohustulik, kui eksamid ilma õppimata sooritatud saad. Elame-näeme, põnev on küll.

Selle peaaegu kaheksa kuu peale, mis siin veetnud oleme on ka väikene koduigatsus peale tikkunud. Või siis omainimeste igatsus. Sest siin on tore küll ja me naudime seda tegelikult väga, aga lähedased on need, kes elu elamisväärseks teevad. Seega ärge muretsege, me tuleme tagasi! Mitte veel, aga tuleme :)

Tänaste minu ja Heiko segamini kirjutatud mõtete kokkuvõtteks ma ütlen kõigile, teeme skype-i kõnesid! Oluliselt informatiivsem ja huvitavam :D