Hei-hei

Kui Teil Eestis on leitsak, siis me peame tunnistama, et hommikud ja õhtud on juba päris jahedad. Ja mõnusad :) Muidugi kauaks seda nalja meil siin pole, sest aasta jahedaim kuu – juuli – on läbi saamas ja juba augustis peaks õhuniiskuse tase tõusma hakkama ning oktoobriks on märg hooaeg ja lõputud vihmasajud käes. Tänaseks päevaks pole siin kaks ja pool kuud sadanud ja loodus on suhteliselt ära kuivanud. Peab tunnistama, et ega me väga seda niiskust ei oota, praegugi on päikese käes väga kurnav töötada, rääkimata siis sellest, kui veel märg ka on.. Aga elame-näeme. Oktoobri esimeseks pooleks oleme oleme planeerinud väikese puhkuse, mis peale seda saab, me veel ei tea. Kas jääda siia Darwinisse või liikuda edasi mujale Austraaliasse (kus hakkab kevad ja ilm peaks olema mõnus) on ka lahtine, sest iseenesest on meie elu siin ilus ja mugav ning uues kohas ülestöötamine on üsnagi vaevarikas tänu totaalsele päkkerite üleküllusele. Eks paistab, tundub, et austraallaste „no worries“ suhtumine hakkab endale ka külge juba :D

Vahepealseid uudiseid siis. Heiko tegi oma tsikliload loomulikult ära ja on nüüdseks kolm nädalat tööle ja koju Suusiga vuranud. Muidugi käib ta ka niisama Suusile Darwinit näitamas :) Kahjuks on nii, et kui load ära teed, siis kuus kuud pead kandma L-märki (learner) ning sellel on omad tingimused. Seega ei tohi tsikliga sõites kaasreisijat vedada, mis tähendab, et koos me veel sõita ei saa ja ma pean autosõiduga leppima. Aga Heiko on rahulolev ja naudib oma kättevõidetud vabadust väga :D

Jah. Lubade tegemine on iseenesest lihtne protsess. Paned „arkis“ aja kirja ja lähed teed ära teooria. Õppida ja lugeda saab internetist. Teooria osa on lihtne kui liiklusest üldine arusaam olemas on. Praktiliseks osaks oli mul kaks valikut, kas teha kahepäevane kursus (terve nädalavahetus) või sooritada kohalikus motokeskuses platsiõit. Vahe selles, et kahepäevasel kursusel ei pea olema sul enda mootorratast, kõik on sealtpoolt. Lihtsalt kestab kaks päeva ja maksab viis korda rohkem kui 10 minutiline platsisõit. Sellel 10 minutilisel platsisõidul peab sul olema oma ratas olemas.(registreeritud, teekõlbulik jne) Kokkuvõttes on nad võrdse tähtsusega ja kui ühe neist sooritad saadki mootorratta juhilubade omanikuks.

Mina valisin siis selle lühema ja kiirema variandi. Arvasin, et olen nii kõva poiss küll, et mis see ära ei ole. Logistiliselt oli muidugi probleem selles, kuidas saada mootorratas meist 15 km kaugusel asuvasse motoparki ilma seadust rikkumata. Mul ju lube enne eksamit ei olnud. Õnneks on naabrimehel ka load olemas ja nii toimetasimegi hommikul, enne tööpäeva, mootorratta ja auto sinna, kus mul eksam oli. Mait sõitis sikliga, Kadri meie autoga ja mina Maidu autoga. Mulle jäeti nii tsikkel kui auto ja Mait viis Kadri tööle, tänud Maidule siinkohal. Probleem nimelt selles, et isegi kui ma eksami sooritatud sain, ei tohtinud ma tsikliga ise linna lube vormistama minna kuna reaalselt mul ju lube taskus ei olnud. Tegin eksami ära, sõitsin autoga linna, sain load, võtsin Kadri töölt peale, läksime koos motokeskusesse tagasi, Kadri sai auto, mina panin L tähe tsiklile külge ja olingi legaalne mootorrattur Austraalias tehtud mootorratta lubedaga.

Aga tagasi selle 10 minutilise platsi osa juurde. Algul arvasin, et mis see ära ei ole, aga kuna tolleks hetkeks ei olnud mootorrattaga vast ikka mõned head aastad sõitnud, siis ei olnudki see nii lihtne kui algul arvasin. Aeglasel kiirusel pidi läbima 8 koonusevahet „ussi“, mis olid suht väikese vahega, jalga ei tohtinud maha panna. Läbisin seitse, viimane kaar läks liiga pikaks ja koonus jäi vahele ja jalagi panin vist lõpuks maha. Oioi. Pabistasin juba natuke. Järgmine test oli pidurdamine, võtad hoo sisse ja siis mingist joonest alates pidurdad mõlema piduriga, aga mitte plokki. See oli ajapeale ja sellega kõik hästi. Siis oli veel ümberpõike test, kas möödumine vasakult või paremalt, ise sai valida ja 90 kraadi pööre joontevahel. Võib olla oli midagi veel, aga hetkel ei mäleta. Eksamineerija kutsus siis enda juurde, põdesin seda ühte koonuse ja jala asja. Aga ei, väga hästi, räägib. Et noh jala panid seal korra maha, aga no ikka juhtub ja tõi välja, mis ma valesti tegin. Oleksin ka viimasest koonusest mööda saanud, aga tema seletas mulle, et kuna kasutasin esipidurit, oli mul sellevõrra raskem manööverdada, oleks pidanud jalaga mängima (pidurdama) hoopis. Aga allkiri alla, et sooritatud ja head päeva soovitigi.

Lubade maksumus: 20$ teooria eksam, 20$ platsieksam, 20$ lubade vahetamise tasu. Kokku 60$ ehk 42 Eurot.

L(learner) lubade miinused. Austraalias ei loe kui vana sa oled. Võid olla ka 50 ja eluaegne rekkajuht, aga kui sul mootorratta lube ei ole varem olnud, siis alustad ikka nullist. Minujaoks kõige imelikum on see, et üle 80km/h sõita ei tohi (esimesed 6 kuud). Linnas polegi hullu, meil siin 80 ongi suht lagi, aga maanteel, kus 100 ja 110 lubatud 80ga sõita oleks minuarust enesetapp. Ma ei kujuta hästi ette, et sõidan seal 80ga ja siis 53 meetri pikkune nelja käruga teerong minust mööda sõidab. Üldiselt olen seadusekuulekas kodanik, aga oma heaolu huvides sõidan maanteel märkide järgi, mitte 80ga. Ja teadlikult, sest see aeglane variant on mulle kordades ohtlikum.

Teine teema on see, et ei tohi vedada kaasreisijat. Okei, sellest saan ma natuke veel aru, aga ka mitte päris lõpuni. Näiteks kui ma rendin 50cc rolleri, mida tohib siin juhtida ka autojuhilubadega, siis sinna ma tohin kaasreisija taha võtta, aga mootorrattaga sõites, omades lube, ma seda teha alguses ei tohi.

Viimane asi, mis nn. õppuritel on keelatud, aga mis mul autoroolis on lubatud, on see, et tsikliga sõites pean olema 100% kaine (ainult esimesed 6 kuud). Autoga sõites võib olla kuni „kahe õlle“ joobes. See on väga hea ja tolereeritav, aga kohati naljaks ikkagi. Mina olen ikka ju mina, kas autoroolis või tsikli peal ja liikluskogemuse pagas on ju sama. Loomulikult olen selle poolt, et inimesed ikka oleks kained kui mingit sõiduvahendit juhivad.

Varustus on huvitav teema siin. Eestis räägitakse, et osta alati varustus enne ja siis kui raha üle jääb osta ratas ka. Siin on asjad natuke teistmoodi silma jäänud. Tavalises linnaliikluses väga varustusele rõhku ei panda. Isegi Harley-vennad sõidavad halli T-särgiga ja lühkaritega, mõnel üksikul on vahel ka kerge nahkvestike seljas. Ka enamus bike-i mehi ja ka naisi on siin väga palju mootorratastel näha, ei kasuta otseselt mingit suurt varustust. Lühike püks, heal juhul mingi kaitsmetega tagi. Eks maanteele minnes ja pikematel otsadel on riietus teine, aga linnas lastakse küll suht tavariietega ringi. Ja ega põhjust ei pea kaugelt otsima, 32 kraadiga annab palju riideid selga toppida.

Tänaseks olen maha sõitnud veidi üle 800 km, vähe või palju, ma ei tea. Sõita on mõnus ja iga kilomeetriga tuleb julgust ja krutskit aina enam juurde. Aga eks see oleneb ka tujust. Aitab küll nüüd motikast, eks järgmisel korral jälle.

1. juulil oli meie osariigi päev – Territory Day. See on ainuke päev aastas, mil tohib tavakodanik lasta ilutulestikku (vahemärkusena - leidsid ka aja, mil seda tähistada, see on kõige kuivem aeg aastas). No see oli päris naljakas mis toimus, inimesed oleks justkui pea kaotanud.. Üle linna oli korraldatud mitmeid organiseeritud ilutulestiku-šõusid, aga kogu rannaäär oli paksult täis inimesi, kes valimatult raha õhku lasid ja sellega ka üsnagi ohtlikke olukordi tekitasid. Lugesin küll pärast, et selleaastane üritus läks üsnagi rahulikult, aga väiksemaid tulekahjusid ja vigastusi oli ikka. Me veetsime umbes tunnikese mereääres ja umbes 19:30 paiku tulime koju, ka siin meie vaikses naabruskonnas oli paugutamist umbes südaööni. Loomulikult jäi seda manti inimestel üle ja siiani on mõnel õhtul jälle taevast helendamas näha, kuuldavasti pidi selle eest muidugi trahvi saama, kui eelnevalt luba selleks tegevuseks taotletud ei ole.

Nõni nädal tagasi avastasime Darwinist 60 km kaugusel asuvat loodusparki Berry Springs. Sõit sinna kulges meil kolmekesi - mina, Maarja ja Rasmus – autos ja Heiko tsikliga ees/taga :D Koht ise oli fantastiline, mõnusalt soe vesi, mõnusates väikestes looduslikes veekogudes :) 

Kolmapäeval, 16. juulil oli minul hoopis teistsugune tööpäev kui muidu. Kuna Darwinis (ja üldse Austraalias) on hobuste võidusõit väga levinud meelelahutus, siis erinevad etapid, mis kohalikul hipodroomil toimuvad on päris populaarsed. Ma ei oska nüüd kindlasti seda hästi seletada ja võibolla ka eksin mingite faktidega, aga enda jaoks tahaks selle üles märkida. Ühesõnaga toimus hipodroomil naistepäeva etapp, olen aru saanud, et see on tähtsuselt teine, kõige olulisem on Darwini etapp, mis toimub järgmine nädal. See tähendas seda, et pool rajaäärt oli täis erinevate firmade peoalasid. Üks neist suurtelkidest oli niisiis selle firma oma, kus me Maarjaga töötame ning me olime sissepääsu juures võõrustajad. Meil oli oma külaliste nimekiri, sisenejale aitasime leida nimesildi. Kõige olulisem selle päeva juures oli muidugi see, et me Maarjaga saime vahelduseks oma igapäevasele nässaka-välimusele ennast üles lüüa! Loomulikult oli kogu üldpilt sellel üritusel väga kaunis, kuuldavasti lastakse kleidid ja peaehted selleks puhuks eraldi õmmelda. Ma ka ostsin kleidi ja kontsad!

Peale oma töökohustuste lõppu saime me ka peost osa ja saime sõite jälgida ja niisama hoopis teisiti aega veeta kui tavaliselt!

Nüüd hakkame me sättima ennast järgmisele šõule, mis meil siin aset leiab. Meil oli eilne, 25. juuli jälle vaba päev, sest Royal Darwin Show on ometi nii tähtis üritus, et töötegemine on ju patt :D Kolmepäevane üritus peaks olema samalaadne Stanthorpe-is toimunud laadaga, mis väga sügavat muljet ei jätnud :D No loodetavasti on siinne ettevõtmine vähe vägevam, tegemist ju ikkagi pealinnaga. Kui muud ei saa, siis vähemalt notsusid saab äkki silitada :D