Tere sõbrad!

Kirjutamisele on just selline paras paus sisse tulnud, et oleks hea aeg teha väike ülevaade meie möödunud kuust.

Kõige olulisem uudis on see, et saime kätte oma teise aasta viisa, mis tähendab, et novembrini 2015 on meil luba siin riigis veel toimetada :) Kas me just selle ajani ka siia jääme, on veel lahtine, nagu on ka palju otsustamisi meil veel siinoleku ajal teha, kuid hea, et see formaalsus on nüüdseks seljatatud. Protsess iseenesest on siin täielik ajuvabadus, nagu paljud teisedki asjaajamised Austraalias, aga samas, sellega harjub, et kõik liigub tunduvalt aeglasemalt kui Eestis ja et interneti-võimalusi pole see võimas riik veel absoluutselt avastanud. Noh, viisa taotlemisel see vast kõige keerulisem ei olnudki, kuid kuna nüüdseks oleme kokku puutunud ka maksutagastuse teemaga, siis sellejuures on küll olnud nüansse, mis meie jaoks on naeruväärsed (erinavate taotluste paberkandjal mööda Austraaliat edasi-tagasi saatmine näiteks).

Ametlike asjadega jätkates on väikene muudatus meie autoga seoses. Nimelt on Austraalias erinevates osariikides erinevad numbrimärgid ja ka tingimused, mida täitma peab. Seadus nõuab, et kui oled üle kolme kuu Põhjaterritooriumil, siis peab auto siia ümber registreerima. Aprillis siiatulles olime me just oma Queenslandi rego (ülevaatuse) pikendanud kuni septembrini, seega juunis, kui me oleks seadusekuulekate kodanikena hakkama autot siiia registreerima, me pigistasime silmad kinni :D Kuid tänaseks päevaks oleme me oma kohustusi täitnud ning Ford Falcon Fairmont Fantastic Fanny kannab uhkusega Northern Territory numbreid. Sellga seonduvalt oli vaja käia ARK-is ülevaatusel, mida ratsionaalsetel kaalutlustel käisin mina tegemas :D Õnneks oli mõni aeg tagasi tööalaselt mul see käik tehtud, ning teadsin, mis mind ees ootab, kuid oli ikka vaks vahet, kas oled seal ametniku ees 2014 või 2000 aasta autoga :D Tegelikult olime ülevaatuseks veidi ettevalmistunud, lasime auto korralikult ülevaadata ning tehti mootoripesu, et vana õli, mis mootori vahel ennast ilmutas, ei oleks ARKi-inimesi ära ehmatanud :) Kõik toimis ja vähem kui poole tunniga tunnistati auto NT-kõlbulikuks. Selline vahva seigake siis.

Masinate teemadel jätkates, Heiko teine sõbratar Suzuki „Suusi“ GS500 leidis peale kaht kuud imelisi seiklusi Heikoga, uue omaniku. Otsus mootorratas maha müüa tuli minule üllatuseks Heikol üllatavalt emotsioonitu :D Mees sai, mis mees tahtis, ning ta arvas, et peale 3000 km võib ostuga rahul olla küll. Peamine põhjus oli tegelikult ilm (jah, ka siin, Austraalias :D). Meil siin hakkab oktoobris ametlikult märg hooaeg, märke sellest võib tegelikult juba praegu tunnetada kasvava niiskustaseme näol. Me päris täpselt ei tea, mis see wet season on, aga kohalikud ning kauem siin resideerunud kodanikud andsid mõista, et motikaga sõit võib osutuda üsna keerukaks, kuna sadada võib väga tihti ja väga palju korraga. Ühtlasi oleks paari kuu pärast kaasnenud uued kulud seoses eelpool kirjeldatud regoga ning ka hooldusesse Heiko arvas, et ei oleks mõistlik ise panustada :D Nii ta siis läks :) Kuid vähemalt sain ka mina ühe sõidutunni :) See oli ikka päris hull alguses, kui ma ratta peale istusin ja Heiko mu kõrval hoogu andis, kuid peale pooletunnist teooriat sain ma paar päris asjalikku tiiru täitsa ise tehtud :)

Vahepeal oleme tegelenud ka kohalike elukatega tutvumisega. Darwinist 60 km kaugusel, Adelaide-i jões toimub iga päev „hüppavate krokodillide“ kruiis. Paat, mis meid keset krokse sõidutas, mahutas umbes 40 inimest ja pealtvaadates tundus ikka vääääga madal :D Noh, taganemisteed ka polnud :D Kapteniks oli umbes 35 aastane naisterahvas, kes alustuseks meile ohutusnõuetest rääkis stiilis „Kui te vette kukute, siis me järgi ei tule“ või „Kui paat ümber läheb, siis istme all on päästevestid, need visake ühele poole ja ise ujuge teisele ning lootke, et keegi on teist aeglasem“ :D Õnneks kumbagi ei juhtunud kuid selle teise näite selgituseks võin lisada, et väga poleks vist vahet olnud, kuhu ja kui kiiresti Sa ujud, sest tegemist on krokodillide loodusliku pesitsemiskeskkonnaga (st nad ei ole spetsiaalselt sinna toodud selle kruiisi jaoks) ja neid on selles jões kokku umbes 7000. Aga juba minutid peale starti nägimegi kalda peal ühte kroksi peesitamas, kapten tutvustas teda kui Niffyt. „Vaatame, kas Niffyl on kõht tühi ja viitsib hüppama tulla“ Õngetaolise riistapuu külge seoti seapead ja -jalad ja seda kompsu kapten vastu vett peksma hakkas, et kroksi meelitada. Niffy ignoreeris paati täielikult ja sõitsime edasi ja juba mõne hetke pärast ligines paadile mingi silmadega triip, päris krokodill. Me olime reaalselt neist kahe meetri kaugusel ja napilt tundsime nende hingeõhku, esimesed 15 minutit oli mul üsna ebamugav. Aga siis hakkas šõu pihta, kapten tagus liha vastu vett ja kroks hakkas seda püüdma, seejärel tõmmati lihatükk õhku ja krokodill sabaga ennast suunates hüppaski reaalselt õhku.. Uskumatu. Õnneks selgitati meile ka seda, et krokod ei saa hüpata diagonaalselt, noh et otse paati, vaid ainult otse üles, see oli kergendus ja peale esimest hüpet ei olnud enam nii hirmus seal paadis istuda. Oli hetki, mil meil oli paadi ümber neli 6meetrist looma, kes omavahel võitlesid, kes süüa saab. Tuleb välja, et krokod söövad ka üksteist, seega võimuvõitlus vees on karm. Kokku kestis vaatemäng tunni ja selle aja vältel nägime üle 20 hüppe, väga tuus kogemus. Nüüd oleme vähemalt Põhjaterritooriumi põhilise turistika ära teinud.

Teine turistikas Darwinis, mille kohta lugesin Austraalia reisiraamatust, osutus pettumuseks. Kirjelduse kohaselt on tegu väga vaatemängulise kalade toitmisega väikeses lahesopis. Olgu, kalu oli tõesti üsna palju, kuid ainult neli erinevat liiki ja midagi niiiiiiii erilist, nagu ma näha lootsin, seal ei olnud. Pool tunnikest me seal saia vette loopisime aga üldiselt päris mõttetu raharaiskamine.

Tööl läheb meil mõlemal endiselt kenasti ja oma ühe viisa lõppemise ja teise algamise tõttu saame me samades firmades jätkata veel kuni märtsini. Pilt illustreerib meie töörõivaid ning absoluutselt positiivset ellusuhtumist hommikuti :D

Kuid-kuid, juba kolme nädala pärast lubame me endile puhkuse :) Asju oleme me ajanud juba juunikuust ja nüüd saamegi juba väita, et plaanid on paigas. Septembri viimasel nädalal saame me peale kümmet kuud näha päris oma inimesi, sest kaks nunnut tulevad Darwinisse!! Peale kuut päeva siin sõidame me neljakesi edasi Balile lõõgastuma ning sealt Vietnami seiklema ja lõpetuseks veel kaeme Singapuri ka väljaspool lennujaama! Ootame põnevusega, sest päris puhkust kui sellist, pole me juba pea aastakese pidada saanud (mis siis, et väidetavalt elu siin peaks olema töötav puhkus :D). Arvatavasti järgmine postitus tulebki juba värskelt Kadrilt koos vägevate piltidega!