Tervist-tervist!

Ma ei hakka üldse seda juttu, millega ma igat sissekannet alustan, täna ajama, seega tore, et Te veel siin lugemas käite :D

Vahepealsed mitu kuud on möödunud põnevalt, seda peamiselt meie fantastilise reisi näol. Ma tean, et mõned inimesed kannatamatult ootavad pilte (tšau emme!) seega LÕPUKS otsustasin end kokku võtta. Tegelikult ongi nii, nagu ma ka varem kirjutanud olen, et hetkel elame me oma vägagi mugavat ja üsna rutiinset elukest siin Darwinis ning midagi otseselt kirjutada ei ole. No niipalju, et mõne kuu pärast asutame me endid jälle teele ja siis vast on rohkem seiklusi, mida üles märkida, kuid hetkeks on meil tekkinud üsnagi Eesti-eluga sarnanev olukord, kus me käime tööl ja teeme süüa ja joome natukene õlut ja siis käime linnapeal ja siis tööl. Seetõttu ma ka bloginud ei ole.

Niisiis puhkus. Minul algas see 25. septembril, kui Viivi Ja Kristjan Darwinisse jõudsid. Tunne, mis neid kell 6 hommikul lennujaamas nähes mind valdas, ei ole sõnadega kirjeldatav – puhas rõõm. Kuna Heiko on natuke tublim kui ma, siis sõidutasime ta tööle ja ise tegime esimese tiiru Darwinis. Austraalia-osa meie puhkusest mööduski meil suures osas puhates ja muljetades ning rahulikult lõõgastudes. Külastasime erinevaid söögikohti, loodusparke ja muidu turistikaid, panime oma eelolevat reisiplaani kokku ja nautisime üle pika aja koosviibimist.

Juba 30. septembri õhtul oli meil lend Balile ning see möödus täiesti rahuldavalt. Vahemärkusena pean ütlema, et kuni selle sama õhtuni oli mul täiesti null emotsiooni Balile sõidu ees, ma olin hoopis rohkem rõõmus, et oma Austraalia-elukest sõpradele tutvustada sain :D Aga öösel kella 01 ajal olime me me Indoneesias kõikvõimalikud järjekorrad ära oodanud ja aeg oli esimeseks õlleks :D Kuna transfeer oli meil kella 06:30ks järele organiseeritud, siis ei hakanud me omapäi hotelli nendeks tundideks võtma, vaid veetsimegi selle aja lennujaamas, kõik vahelduva eduga tukkumas :D

Hommikul, nagu kokkulepitud, tuli meile järgi auto, mis sõidutas meid Padangbai sadamasse, kust omakorda sõitsime Gili Trawanganile, mis oli meie esimene sihtkoht ja kus meil oli broneeritud kahetoaline villa. No see autosõit – huuuuuuuuuuuuh. Ei tea kas asi oli magamatuses, õlles või faktis, et me kegi polnud Aasias varem käinud, aga see oli ikka paras ehmatus. Peamise osa liikulusest moodustavad rollerid, no ja neid oli ikka PALJU. Liikluskultuur on esmaspilgul täielik kaos, kuid veidi hiljem saime aru, et see on organiseeritud kaos :) Kohalikud lihtsalt teavad ja saavad selles hulluses suurepäraselt hakkama, selle tõestuseks on fakt, et me ei näinud mitte ühtegi avariid. Esmamulje Balist oli muidugi teine ehmatus, sest mina oma väikeses peakeses kujutasin ette, et Bali on selline roheline ja plastikust ja hästi „valmis“. Tegelikult selle tunniajase autosõidu ajal, mil läbisime 50 km nägime me vaid tohutut räpasust, lagunenud ehitisi ja väikeseid uberikke, kus tundus ülipalju inimesi sees olevat. Viimasega ei mõtle ma midagi halba, selline see elu seal ongi ja sellest ei olegi midagi, lihtsalt mina kujutasin Balit ikka väga teistsugusena ette. Loomulikult on seal ka palju ilu ja suurepäraseid ning kauneid kohti, aga just see üldmulje on kokkuvõttes ikkagi nukravõitu. Muidugi pean ka mainima, et Bali saarel veetsime me kokku vaid kaks päeva, seega kindlasti ei ole mu jutt puhas tõde. Ilmselt mängis rolli ka see, et külastasime Balit kehval aastaajal, ka seal on kuiv ja märg hooaeg, meie viibisime seal just kuiva perioodi lõpus, mil loodus on kidur ja kokkukuivanud, kuid nendest prügihunnikutest ning hoolimatusest looduse vastu ma ei saa. Veelkord – nägime me ju Balist ainult tibatillukest ja võibolla kõige kehvemat osa, seega need, kes just Balile plaanivad reisida, ärge oma mõttest loobuge :D Tegelikult oli see kogemusena ikka väga kift näha hoopis teistsugust mõttelaadi ja kordades vähem oragniseeritud maailmapilti.

Niisiis paadisõit Gili T-le. Olime eelnevalt broneerinud endale piletid kiirpaadi peale (tänks Angeelika hea nipi eest!) ja katsusime selles tohuvapohus, mis sadamas toimus, kuidagi orienteeruda. Väga vahva oli mõista, et kui paadi väljumiseks oli pandud 11.00, siis see tähendas, et sel kellaajal jõudis paat sadamasse, umbes 25 kohalikku tüüpi hakkasid kõigepealt dokkima(?) ja siis reisijate pagasit ükshaaval käest-kätte loopima ja siis juba umbes 45 minutit peale „ametlikku“ väljumisaega hakkasimegi liikuma :) Paat oli viisakas, 160 kohaline ja toimetas meid 1.5 h tunniga Gilile. No ja siis – ooooooooooo, helesinine ookean, valge liivarand ääritsetud mõnusate lebo-baaridega, palmid ja mingi eriti ehe puhkusetunne tuli sisse :D Gili T on 15 km2 eriti mõnus väike saareke, kus elanikke umbes 3500. Asustus on selline mitmekesine - peatänav, mis kulgeb rannaga paralleelselt on väga tihe ja hotelle, poekesi, baare, salonge jms täis pikitud. Samas kaks tänavavahet nn saarele sissepoole kõndides ongi juba tühjus. Saarel ei ole ühtki mootorsõidukit, jalgsi on ilmselt kõige efektiivsem liikumisviis, saab ka rattaga ja hobuvankriga. Teed on valdavalt liivased ja auklikud, samas, needsamad hobuvankrid sõitsid ikka jõhkralt kiiresti ja kõlistasid oma kellasid, et endale tee vabaks saada. Kuna tegu on nii väikse kohaga, siis me oma majutuse täpset aadressi ei teadnud, suund oli umbes selge :) Natuke aega me seal tuterdasime ja leidsimegi, et meie villa on peatänavast üks tänavavahe, väga mõnus asukoht, kõik oli lähedal, aga samas ei olnud möll liiga häiriv. Muidugi oli ka Gilil seesama lohakus ja räpasus, mis silma jäi. No näiteks see tänav, kust me oma koju läksime oli täis mingit ehitusprügi, mille kõrval tänaval maas tädi praadis mingit rooga, mida ta ka meile pakkus, siis mängisid seal pisikesed paljad lapsed kassiga ja siis oli meie suhteliselt luksuslik villa. Selline huvitav kompott mumeelest. Nagu mainitud oli kodu meil mõnna, viibisime seal neli ööd ja võtsimegi sealoldud aega kui täielikku lõõgastust. Sellele aitas kaasa meie oma basseinike, kus me ka ma arvan et umbes poole ajast hulpisime :D

Tegime ka saarele tiiru, esimese poole kõndisime, teise sõitsime hobuvankris. Jalgratast ei võtnud, sest olgugi, et väike saar, siis turiste oli seal palju, mistõttu ka liiklus kohati tihe. Pluss oli saareringi tehes mingi osa teest ainult liiv, kus jalagi oli raske edasi liikuda, rääkimata rattast :D Silma jäid paljud ehitusplatsid, näha on, et turismiarendus on seal kõva ning olemasolevatele hotellikompleksidele on hoogsalt tulemas lisa. Üldiselt ongi rannariba ääristatud hotellidega, millel nn oma rand, kohati oli näha, kuidas inimesed otse rannalt vette minnes snorgeldasid, veealune ilus maailm on saarele kohati väga lähedal.

Vahemärkusena mainin seda, et üleüldiselt Indoneesia mingi väga odav riik, kuhu reisida, küll ei ole. Jällegi, ta ei ole ka megakallis, aga see pettekujutelm, milles me tänu oma aussie-tuttavatele langesime, sai jällegi purustatud. Me arvasime ja lugesime, et Balil peaks umbes 20€ nägu päevas olema eriliselt tegija ja võid lubada endale kõike. Päris nii ei olnud, või noh, kindlasti saaks, kui mitte väga palju õlut juua ja süüa vaid nn tänavatoitu ja ööbida veidi madalama klassi majutusasutustes, aga see ei olnud meie plaan.

Snorgeldamise-päeva tegime ka, see oli küll Gilil üliodav, kuuetunnine trip maksis umbes 6€. Terve sadam oli täis umbes 25 inimest mahutavaid paate, kõigil peal ilutsemas „Glass-bottom boat“. Läksimegi meie siis ühte nendest, kaasas vett joomiseks ja viina varustuse desingitseerimiseks :D Kokku saime vette kolmes kohas, veeall oli väga ilus ja täitsa vahva. Võrreldes Austraalia kogemusega oli Balil igasuguseid taimi ja muidu asju vähem ja see ei olnud nii kirju, kuid samas nägime rohkem ja värvilisemaid kalu ja kilpkonnasid! Vahepeal käisime lõunal Gili Meno saare peal, mis on väiksem ja rahulikum kui Gili T.

Niimoodi laisalt mõnuledes see Gili-aeg meil meil mööduski. Õhtuti käisime erinevates rannaäärsetes eriti mõnusates restodes einestamas ja tutvusimega ka kohaliku öömarketiga, mis keset peatänavat pimedas püsti pannakse ja kus ilmselt enamik saarelviibijaist sõi. Proovisime ära ka pediküüri ja massaaži, mille kohta halba sõna öelda ei saa. Üritasime Viiviga ostelda, aga sellest ei tulnud väga midagi välja :D Kokkuvõttes möödusid meil väga mõnnad päevad seal.

Tagasi Balile sättides oli meie reisi kõige ärevam hetk. Nimelt 160 kohalise paadi asemel suunati meid 30 kohalisse paati. Ei osanud vastu vaielda ja kuna ära oli vaja saada siis pahaaimamatult me võtsime seal istet, tüdrukud täitsa esiistmetel, kapteni taga ja poisid tagapool. Esimese viie minutiga oli selge, et rahulikust paadisõidust sel päeval küll asja ei saa. Nimelt oli paat nii väike, et vahepeal, keset avaookeani peksid lained üle paadi ja raputas nii kohutavalt, et ma reaalselt mõtlesin, et see paat läheb pooleks. Umbes veerandtundi pidasime seal ees vastu, siis palusime Viiviga endid kuhugi mujale istuma panna, õnneks ka saime. Sellest muidugi väga kasu ei olnud, halb oli olla meil kõigil vist. Maruline sõit kestis minu elu kõige pikemad 45 minutit, peale seda jõudsime saarte vahele, kus lained enam nii suured ei olnud ning olukord stabiliseerus. Peale teist ja veidi rahulikumat 45 minutit jõudsime tagasi Balile, kus meil oli jällegi vastas auto, mis viis meid Ubudi, mis asub keset saar ja mida peetakse Bali kultuuri- ja kunstikeskuseks.

Ubudis oli meil jällegi väga kena hotell broneeritud (tšau Angeelika :D) ja need ilusad rahustavad vaated ja infinity pool-id aitasid päris ruttu traumeeriva merereisi unustada. Siiski olime me nii läbi, et sel õhtul me linna avastama ei läinud vaid tegelesime niisama mõnulemisega. Küll aga järgmisel hommikul oli siht silme ees, tutvuda Ubudiga ja külastada ahvimetsa. Hotell oli linna keskusest umbes 4 km, seega otsustasime jalutada. See, millised need kõnniteed seal olid, on siiani hämmingut tekitav. Tundub, et kogu kanalisatsioon on vist otse lahtiselt kõnniteeplaatide all, samas neid katkiseid plaate tuli üsnagi tihti ette.. Vahepeal jäi meile silma silt „Rice fields 100 m“. Teada fakt ju, et Balil kasvatatakse palju riisi ja et need põllud peaks olema mitmetasandilised. Jalutasime siis oma 500 m ja jõudsime sellise üsna nigela põlluni, kus mingit ooo-efekti kahjuks ei tekkinud. Kindlasti KUSKIL Balil on kõik hoopis teisiti aga me olime pigem nõutud, et: „ahah, selline siis“. Ahvimets oli küll tore kogemus, niiiiii palju nunnusid ahvikesi ja osad olid alles beebid ja niiiiiiii armsad :D Loomulikult elasid nad seal vabalt ja neid oli seal ikka sadu. Kohati võisid pärdikud ka agressiivseks muutuda, kuid töötajad liikusid koguaeg ringi ja hoidsid olukorda kontrolli all. Nii minul kui Viivil tõmbasid ahvid joogipudelid käes ja kukkusid isukalt vett ja Gatorade-i jooma :D Ma küll näpuga ühelegi ahvile ligi ei julgenud minna, rääkimata süllevõtmisest, aga väga lahe oli neid niimoodi oma vabas loomulikus olekus näha.

Samal õhtul sõitsime me Sanuri, mis oli ka meie viimane sihtkoht. Asub see lennujaamast umbes 20 km kaugusel ning järgmisel hommikul oli meil lend Vietnami. Sanuris jalutasime veidi keset melu ja tegime viimased Bintangid ja meie reisi Indoneesia-osa saigi läbi.

Vietnami lend oli meil vahemaandumisega Singapuris, seal meil oli üsna lühike aeg seega tegime mõned kiiremad sammud õige värava leidmiseks ja võtsime suuna Hanoisse. Jõudsime sinna kella 19 ajal õhtul ja väike närv oli sees, kuna tegu on siiski sotsialistliku riigiga, mõtlesime, et kontroll on tugev ja ei tea kaua seal aega võib minna. Tuli välja, et mitte väga, sealne viisa vormistamine (olime eelnevalt selle juba taodelnud) ja passikontroll oli vist kõige kiirem üldse. Kuna me ei olnud midagi otseselt planeerinud-broneerinud, teadsime vaid, et tahame ära käia Sapa mägedes ja Halong Bay-l, läksime lennujaama infopunkti, et maad kuulata, mis ja kuidas kõige mõistlikum teha on. Seal sattus meile vastu väga kena tütarlaps, kes organiseeris meile auto koos juhiga, kes sõidutas meid rongijaama ja edasi-tagasi rongipiletid Hanoi-Sapa-Hanoi. Üllatavalt kiirelt ja efektiivselt toimus see asi, olime rõõmsad, et kohe liikuma saame. Rongijaama sõit oli jällegi vägaväga ehmatav, esiteks on ka Hanoi täis rollereid ja õhtupimeduses oli see niii õudne neid hunnikus seal sõitmas näha. Jällegi, ühtegi avariid me ei näinud, seega kuidagi see hullus toimib. Teiseks on Vietnamis parempoolne liiklus, mis meil, aasta juba östreilias vasakul pool sõites, juhtme päris sassi ajas :D Rong oli täielik „Appi, kus me oleme“ emotsioon :D Noh, mina ju ei tea millised need nõuka-aja rongid täpselt on, aga ma pakun et sellised, nagu Vietnamis praegu :D Selline eriti vanaaegne ja kolakas nägi see välja ja mõte ÖÖ seal veetmisest ei tundunud väga ahvatlev.. Rongijaam oli nagu turg, mutikesed valgeid inimesi nähes kukkusid külma õlut ja tšipse pakkuma. Üht-teist me endile ka varusime ja sõit algas. Sapa on Hanoist 300 km põhja, peaaegu Hiina piiri ääres, sõit sinna kestab ametlikult 8, tegelikult 10 h. Meil oli neljane kupee, peaaegu nagu rootsi-kruiisil oleks käinud, ainult oma tualetti polnud :D Tegelikkuses oli kupee ikka üpris kehvake ja alguses päris hirmuäratav. See, et umbes 10 korda meil uks lihtsalt lahti tõmmati ja külma õlut pakuti, pani meid leidma alternatiivi luku osas (kuna vagunisaatjatel on võti ning kui keegi seest midagi ei vasta nende pealepressitud müügijutule, siis keerati uks lihtsalt lahti). Heiko aretas mingist nöörist meile oma lisa-luku :) No natuke kindlamaks tegi olemist küll. Üldine kontingent reisijaist oli valdavalt turist, kuid olles lugenud kõikvõimalikke „asjad-lähevad-jalutama“ jutte, siis kõhe oli tegelikult terve see sõit. No ja tualetist ma ei hakka rääkimagi :)

Hommikuks olime me siiski ilma vahejuhtumiteta jõudnud Lao Cai-sse (rong päris Sapasse siiski ei sõida) ning seal oli vaja leida transport Sapasse. Kümneid taksojuhte oli rongil kohe vastas ja meelitasid inimesi endaga. Meil oli teada, palju see sõit maksma peaks ja üritasime seal ka vaielda kohalikega, kes täpselt kahekordset tasu nõudsid, samas andsime alla, sest meie mõttes oli vahe umbes 1 dollar. Sõit kestis umbes tunni ja oli ainult ülesmäkke, see oli jälle niiiii hirmus :D Tee oli kitsas ja mingid tüübid jäid keset kaljuserva seisma ja juttu puhuma, nendest oli vaja mööduda, siis oli mingeid lapsi ja loomi keset teed ja rollereid, ühesõnaga jällegi olin ma nii õnnelik kui ühes tükis Sapasse jõudsime. Oooo ja Sapa, see oli küll täiesti V A P U S T A V!! Estiteks see mägiõhk, külm ja karge (pole ju juba aastajagu seda sissehingata saanud) teiseks tundus see linnake lihtsalt nii armas ja hubane. Täiesti suvaliselt astusime esimesse hotelli sisse ning saime sealt hea pakkumise ja ööbisimegi täpselt Sapa peaväljaku kõrval, keset melu. Peale värskendavat kasimist (magasime ju siiski selles kohutavas rongis :D) läksime linnakesega tutvuma. Kuna sealne liiklus oli juba tunduvalt rahulikUM, otsustasid poisid, et nad julgevad rolludega sõita küll. See oli nii õige otsus! Rollu rent muide oli nii, et Heiko läks tänavanurgas onu juurde, kellel umbes 10 masinat seal oli ja küsis, et palju maksab. Vastuseks sai, et 4 dollarit :D Heiko veel viisakalt pakkus, et mingi leping äkki, tahad lube näha, midagigi, aga ei, 4 dollarit onule ja rollu kahe kiivriga meile :D Küsis vaid, et millal tagasi toote, haha :D Rolludega sõitsime täpselt nii palju, et nägime absoluutselt kõige ilusamaid vaateid maailmas (minu maailmas siis). Ma ei hakkagi midagi lisama, see oli fantastiline. Hiljem jalutasime me Viiviga ringi, nägime, et on olemas justkui kaks Sapat, üks puhas ja korras ja siis kohe vastandiks räämas ja räpane. Aga eks ta nii Aasias (ja mujalgi) kipub olema.

Ka järgmise päeva sõitsime rolleritega ümberkaudsetes külades ja ahhetasime niisama.Õhtuks oli vaja tagasi Lao Cai-sse jõuda, et rongiga jälle Hanoisse sõita.

Hanoisse jõudsime juba varahommikul ning rongijaamast jalutasime Old Quarter-isse. Teadsime reisiraamatu põhjal, et seal on palju hotelle ja et seal tasub ööbida. Jällegi õnnestus meil leida sobiv hotell kohe ja nad olid ka nii lahked ja pakkusid võimalust kell 7 hommikul check-innida, isegi hommikusöögile kutsuti :) Seda võimalust me kasutasime ja peale kasimist (see RONG :D) mõtlesime me Viivi ja Kristjaniga veidi jalutada, kuniks Heiko pikutab. Hotelli ees oli õnneks ainus intsident, mis meid kohaliike veidi pelgama pani. Seisime me nimelt seal hotelli ees kui tuli üks tädi, kellel õlal pulk mille mõlemas otsas kausikesed (sorri, ma ei oska selgitada, see on see vahend, millega nad oma kaupa tassivad tavaliste kottide asemel) mingit tavaari täis. Tuleb mu kõrvale ja hakkab rõõmsalt naeratades mulle seda õlale toppima. Ma punnisin nii tugvalt vastu, kui suutsin, ka Viivi ja Kristjan aitasid kaasa, aga tädi kuidagi selle asjanduse mulle õlule sai. Ja hakkas siis nuiama, et me pilti teeks, millega me jällegi nõus polnud. Peale pikka vaidlust ja peamiselt selleks, et tädist lahti saada, tegi Viivi selle pildi ja me hakkasime minema kõndima. Tädi jookseb järgi ja pakub mingeid puuvilju, reaalselt surus kotikese lahtilõigatud banaaniga mulle kätte (mitte, et ma elus kunagi seda süüa oleks julgenud) ja ikka naeratab ja on nii tore. Ma küll keeldusin jälle pikalt, lõpuks mõtlesin, et suva, võtan siis. Aga mina blond, ei saanud aru, et kogu see tirkus oli ju raha saamiseks, sest ühel hetkel tädi kisendas: „Mani, mani“ Andsin kotikese tagasi ütlesin: „No mani“. Ta siis vastu „Piktšõr mani“. Eeem, mul õnneks polnudki raha kaasas ja üritasin seda ka selgitada, mille peale tädi Viivi peale osutades : „Frend mani, mani“ ikka üritas mingit raha mult saada. Panime peaaegu jooksu tädi eest ja edaspidi neid pulga-otsas-kaks-kausikest-tädisid nähes tõstsime käed üles, et midagi poleks võimalik õlule toppida ja et üleüldse vältida selliseid juhtumisi.

Hanoi vanalinn on arhitektuuriliselt väga huvitav. Sealsed majad on pikkusesse vastupidiselt meie laiusesse. Noh et kui meil on majad, millel on laiemas osas sissepääsud ja aknad ja küljed üldjuhul lihtsalt seinad, siis Vietnamis on vastupidi. Nii veider oli alguses, kõrge, kaheksakorruseline maja, ja sisse saab sellest kitsamast poolest. Loodan, et saate aru, mis ma mõtlen :) Jällegi oli näha sellist lagunemist ja trööstitust. Tänavaäärsed on konkreetselt TÄIS asju, mida siis müüakse või tarbitakse. Sest suhtes, et kõndida tänaval ei saa, kuna seal käib äri, kui üldse, siis pidi ettevaatlikult üle astuma asjadest, sh toidust. Teine variant oli autoteel kõndida ja riskida natuke rohkemaga kui kurjad pilgud. Müüdi tänavatel ikka kõike, kahjuks peamiselt tundus olevat selline odav ja kole kraam, kohalikku käsitööd ja ilusaid asju oli vähe.

Esimene õhtu Hanois oli 10. oktoober, mil tähistati Liberaalsuspäeva 60 aastapäeva (pead ei anna, kas päris õigesti seda tõlgendasin). Õhtul kell 21 oli mitmel pool üle Hanoi ilutulestik ja meeeeeeeletud inim-massid kogunesid seda vaatama. Oli jällegi rikastav näha inimesi tähistamas ja kaasaelamas nende jaoks ilmselt olulisele sündmusele.

Ühe-päeva-tripi tegime ka Halong Bayle, mis on UNESCO maailmapärandi nimistus ja on laht, mille vahel on laiud lubjakivist saarekeste-moodustistega. Vabandan jälle, et ei oska ennast väga väljendada, pildid on niikuinii ägedamad :) Päev oli küll pikk, sest Hanoist sõistime 4 h Halongi ja samakaua tagasi, mis võttiski põhiaja. Kuid vahepealsed 4 h saarte ümber sõites, kajakkides ja koobastesse ronides kompenseerisid pika sõidu täielikult.

Veel käisime me Hanoi kõrguselt teises pilvelõhkujas, mis avati alles septembris – Lotte Center. 65 korrusel ja 267 m kõrgusel Hanoid vaadata oli väga muljetavaldav. Ühtlasi oli seal ka võimalus proovida skywalki. Kikivarvukil tundus ohutum :D

Ja nii need päevad möödusid kuniks sättisime end oma viimsesse sihtkohta – Singapuri. Jõudsme sinna kella 19 ajal ning meil olid broneeritud piletid põhilisel atraktsioonile – vaateratas Singapore Flyer. Käisime kiirelt hotellist läbi ja sõitsimegi kesklinna. See oli nii kift, tuledesäras Singapur, mis on ikka väga korras ja ülimalt organisseritud linn, ma olin täiesti ekstaasis terve selle õhtu :D Sõit vaaterattal kestis pool tundi ja oli üliäge! Nägime kõiki neid suurepäraseid ehitisi ja vaateid, jällegi, pilt vist ütleb rohkem :D Pärast seiklesime metrooga (mu suur lemmik :D) tagasi hotellikanti, einestasime kuulsates Singapuri tänavatoidutallides ja hiljem tegime oma hotellitoa-aiakeses mõned õlled. Hommikul jalutasime kesklinna ja ostsime piletid hop-on-hop-off bussile, et võimalikult palju linna näha. Buss peatus vaateratta juures veerandtunniks ja me sirutasime jalgu ja siis! nägid poisid, et seal pakutakse võimalust sõita Ferrari ja Lamborghiniga. Kuna nad mõlemad muutusid otseselt poisikesteks, nõustusime me Viiviga heatahtlikult ning Heiko ja Kristjan saind ilmselt oma reisi uhe kõrghetke :D Sõit kestis kuskil 12 minutit, linnatänavail, kõrval oli juhendaja, ja väidetavalt oli hea tunne „superautodega“ sõita küll. Mõlemad nentisid, et oleks tahtnud natuke rohkem vajutada, kui kiirusepirangud lubasid, kuid rahule jäid nad mõlemad. Ja värisesid mõlemad suurest erutusest ka peale sõitu :D Mälestuseks sai kaasa sertifikaadi, et oled sõitnud vastavalt Ferrari või Lamborghiniga ja ostsime ka sõidust tehtud video, kus kaamera oli nii auto ette kui sisse ja spets programmiga näitas kiirust ja asukohta kaardil jm.

Peale seda läksime Singapuri päevavalguses kõrgelt vaatama, käisime Marina Bay Sands hotelli vaatlustekil. Ka see oli taaskord vapustavalt äge (nagu terve see reis, tundub mulle, kui ma omadussõnu otsin :D).

Hiljem sõitsime bussiga tuuri lõpuni ja siis tegime jalutuskäigu Orchard road-il, mis on Singapuri põhiline ja suurim ostlemistänav. Kuna meie sihiks ei olnud midagi osta, uudistasime niisama, ja olime lihtsalt oma eluga üpris rahul :)

Ja siis saigi otsa kõik :D Läksime metrooga lennujaama ja muutusime veits emotsionaalseteks (mina ja Kristjan rohkem, Heiko ja Viivi vähem :D). Kuna Singapuri lennujaam on maailma kõige ilusamaks kuulutatud (vist?) siis uudistasime seal ja tegimegi oma puhkuse viimased õlled.

Kolm nädalat möödus ühelt poolt täielikus harmoonias teisalt koguaeg uut sisseahmides. Sõpru oli nii tore näha ja loodetavasti jäid ka nemad kõigega sama rahule kui meie :)

Veel mainin ära sellise pisiasjakese, et reisisime kõik neljakesi vaid sejakottidega. Kõige mugavam viis üldse! Ma ei lähe kunagi enam nädalasele reisile kohvriga :D Kõik mahub 32 L kotti ideaalselt ära ning endal on ikka 100% muretum ja kiirem olla. Teadmiseks kõigile.

Kuna ma juba nii pikalt olen kirjutanud, siis lasen edasi. Keegi siiamaani niikuinii pole viitsinud lugeda :D

Tagasi Austraalia-koju jõudes oli meil niiiiiii hea meel tervitada Merlinit ja Andrest, kes oma trippimisega Darwinisse olid jõudnud. Kaks reisijärgset päeva möödusidki nendega üle pika aja koosviibides (vahelduseks pea iganädalastele kõnedele :D) ja oma kodulinna tutvustades. Muidugi väga siin Darwinikeses teha pole, niiet tutvustamis-osa läks kiirelt ja siis veetsime niisama mõnusalt koos aega. Saime neilt häid nõuandeid ja mõtteid ja saatsime nad peale paari päeva kenasti Perthi poole :) Tšau Andres ja Merlin!

Siis kui reisiväsimus sai välja puhatud, hakkasin mina kohe jõule ootama. Seda loomulikult mitte jõulude mõttes (+35, niiskus ligi 90%, emme-issi-õde pole siin) vaid, meile tulevad järgmised sõbrad külla!!! Peale aastast lahusolekut (miinus veiniõhtud skype-is :D) tulevad Angeelika ja Raigo Darwinisse! See on üks ärevamaid asju mu elus, mida oodata :D Ainult neli nädalat veel! Tšau Angeelika ja Raigo :)

No ja üleüldiselt on seis sama, käime ikka endistes kohtades tööl ja oleme rahul. Ilm on muutunud niiskemaks ja üsna huvitav oli üle viie ja poole kuu vihma näha. Ma olin juba unustanud, mis vihm on, ausalt :) Märg hooaeg ei ole vist küll veel täies hoos, aga sajud on muutunud tihedamaks ja sellevõrra loodus rohelisemaks ja lopsakamaks, mis on tore.

Kuna ma juba kolm tundi jutti olen kirjutanud, siis tänaseks vast aitab :) Luban, et kolmekuust pausi enam sisse ei lase :) Kui midagi on, siis kirjutage meile :D

Olge mõnušad,

Kadri ja Heiko