Tervitused Perthist!

Teate, mis on eriti tore? Siis kui ma kuus kuud ei ole midagi kirjutanud ja SIIS kirjutan umbes nii pika jutu, et keegi ei viitsi seda lugeda :D Aga kuna see tundub, et on meie blogi eripära, siis ma ei hakka midagi muutma ka :D

Vahva on hakata enne (Eesti) suve jõule meenutama, kuid kuna see blogi on ikka mõeldud meie endile 20 aasta pärast lugemiseks, siis katsun miskit vahepealsest ajast ikkagi kirja panna.

Tänase päeva seisuga on meil täpselt viis kuud jäänud aussielandi nautida, mis tähendab, et üle 3/4 ajast on möödas. On olnud väga arendav ja põnev, samas rutiinne ja tavaline see eluke siin. Üldiselt oleme siiatulekuga väga rahul ja peame seda hindamatuks kogemuseks. Kõik, kes mõtlevad, kas minna ja teha selline samm ja jätta oma elu nö pooleli mõneks ajaks – minu soovitus on: jah! Isegi, kui tulla siia natukeseks ajaks, värskendab see maailmapilti ja iseennast mõõtmatul määral.

Niisiis, kui hakata ajalises järjekorras meenutama, mis meil toimunud on, siis ma arvan, et ega viimase blogipostituse ja jõuludevaheline aeg oli üsna tavapärane. Piltidest leidsin niipalju, et käisime tennist mängimas vahepeal, saime lähedastelt 10 kilose paki magusaga ja jõime kingituseks saadud Vana Tallinna koorelikööri :D

Aga kirjutan pikemalt meie jõuludest. Angeelika ja Raigo jõudsid meie juurde 25. detsembri hommikul, seega jõuluõhtusööki nautisimegi tol õhtul. Kuid 24. on teatavasti Heiko sünnipäev seega alustasime oma pidustustega ikkagi jõululaupäeval. Külla olid kutsutud Liisa&Tanel ning Kätlin&Jaan, pluss naabripere. Katsime laua eelolevat söömapüha silmas pidades kergete pitsadega ja jutustasime sõpradega peaaegu selle hetkeni, kui Angeelikale ja Raigole oli aeg lennujaama järgi minna :D

Kella 5 ajal hommikul seega oli meil järjekordne mõnna taaskohtumine sõbrakestega ja kuna nii ammu polnud ju näinud, siis juttu jätkus päris pikalt, ei raatsinudki magama minna. Samas tuli silmas pidada, et õhtusöök oli juba 12 tunni pärast planeeritud ja umbes miljon kilo liha oli vaja ahjus ära küpsetada, siis korra ikka pikutasime. Selleks, et paari tunni pärast jätkata :D

Kokku oli meid 10 eestlast, sama seltskond, kes Heiko sünnal, ja laual olid kõige klassikalisemad eesti jõulusöögid. Minu lemmik oli hapukapsas, mille pärast ma eriti pead vaevasin ja põdesin, et kas ikka tuleb välja nii, nagu peab, ja õnneks tuli :) Liha oli rohkem kui küll ja jagus ka ülejärgmise päeva seljankasse :D Üldine tunne oli selline kahtlane :D Kuna väljas oli ju tol ajal ikka väga palav ja niiske, ka öösel, siis see toit ja jõulukaunistused kuidagi ei suutnud ikka seda mõnusat jõuluvärinat hinge tuua. Aaga mis seal ikka, see aasta saab ilmselt tavapärane mõnus külm eesti jõul olema :D

Järgmisel päeval olime me sama seltskonnaga kutsutud Liisa ja Taneli juurde basseini-peole. Nad resideerusid eramajas, kus on päris oma privaatne bassein, ja arvestades neid kuumi ilmaolusid, olime me kõik väga rõõmsad selle kutse üle :D Mängisime natuke pokkerit ja nautisime vett ja seltskonda ja jõulupüha :D

Kui pikk nädalavahetus oli möödas, pidin mina tööle minema ja leiba teenima, samas kui seltskond Angeelika-Raigo-Heiko tegelesid mõnulemise ja Darwini turistikatega tutvumisega. Ma muidugi ei kurda, sest polekski neid hüppavaid krokse kolmandat korda vaatama viitsinud minna :D Heiko selle eest viitsis :)

Aastavahetuse õhtuks ei suutnud me kuidagi välja mõelda, mida teha, kas jääda koju ja nautida õhtut rahulikult või minna linnapeale melusse. Kompromissina käisime ilutulestikku linnas vaatamas (mis Darwinis muide kell 21 õhtul juba mulle arusaamatutel põhjustel õhku lasti) ja siis läksime koju klaase kõlistama. Vaatasime ka ülekannet Sydney ilutulestikust, mis peaks olema Austraalia suurim ja oli päris äge. Eksperdid olid kõrval, kes oskasid selle ja eelmise aasta showd võrrelda, kuna Angeelika ja Raigo käisid 2014 aasta saabudes just Sydney kesklinnas tulevärki nautimas.

1. jaanuar algas üllatavalt, sest tavapärase päikeselise (või lühiajalise pilvise ja vihmase) ilma asemel oli meil mingi eriti hall ja tume taevas. Ja vihma kallas konkreetselt terve päeva. Meiegi jaoks oli see uudis, sest me arvasime, et see kardetud vihmaperiood tähendabki ainult neid 15-20 minutilisi väga tugevaid sajuhooge. Aga ei, päris kolm päeva sadas järjest. Ja siis jäi see jälle järgi ja ilm oli jälle päikseline :D Angeelika ja Raigo nägid niisiis oma nädalase reisi ajal kõik Darwini erinevad ilma-variandid ära :D Ja siis oligi käes järjekordne headaega ütlemise aeg. Oli väga vahva nädal ja loodetavasti jäid Raigo ja Angeelika Põhja-Austraalia reisiga rahule!

Jaanuari lõpupoole sai Liisa ja Taneli aeg austraalias otsa ja pidasime nendega veel viimase peo ja viisime nad turvaliselt lennujaama. See lennujaamas käimine tundub, et oli meie Darwini-aja põhihobi :D Kõigepealt Maarja, siis Rasmus (peaaegu lennujaamani :D), siis Viivi ja Kristjan, siis Angeelika ja Raigo ja nüüd siis Liisa ja Tanel. Kõige hullem on ju see, et ma olen ju soo peal sündinud ja need lahkumised on niiiiii kurvad alati :D Kuigi ma ju tean, et kõigi nendega ma kohtun kunagi varsti jälle, siis nutumaik on alati suus olnud :D

Liisa ja Taneli viimaste päevade jooksul tulime ka veel sellisele mõttele, et peale nende äraminekut kolida nende tuppa. Omanikega läbiräägitud, saigi see veebrauri alguses tehtud ja viimase kuu Darwinis veetsime oma basseinis :D Ok-ok, päris nii ei olnud, aga peaaegu :D

Asukoht oli mõneti parem, kuna Heiko sõitis jalgrattaga tööle umbes kahe minutiga ja ka mina olin lähemal. Vürtsitasime oma elu selle lükkega niisiis :D Majaomanikud on kohalikud 40-50ndates paar, kellega meil on täitsa tore läbisaamine. Sõbrapäeval kutsusid nad meid paadiga sõitma ja mudakrabi püüdma, mis oli vägagi kihvt kogemus. Need krabid pesitsevad mangroovides, mis on põhimõtteliselt põõsas, mis kasvab merevees. Seega sõitsime ümber saarekeste, mis olid ääritsetud mangroovidega ja lasime vette spetsiaalsed puurid, kuhu sisse sai kinnitatud toorest kana :D Umbes kümme puuri vees, hakkasime neid järjest kontrollima, kas on krabi või ei :D Ja täitsa kaks päris pirakat krabi saimegi kätte, kaks põgenes küll ära, aga saak oli olemas :D Majaomanikud panid krabid marinaadi, ja järgmisel päeval, MINU SUÜNNIPÄEVAL, saime mekkida täitsa isepüütud krabi. Mis muide maitseb imehästi, aga on kohutavalt tülikas süüa, ei tahaks seda peenes restoranis küll tellida, sest liha kättesaamiseks peab korralikult vaeva nägema ja pläkerdama :D

Aga sõbrapäeval, peale paadisõitu olid meile külla tulemas mu töökaaslane Brooke oma partneriga ning Piret oma kaaslasega. Piretiga taaskohtusime Darwinis üsna juhuslikult, varajases nooruses olime koos väga aktiivsed noorte-elu edendajad Rapla maakonnas. Darwinis esimest korda nähes oli üsna veider küsida, et „Noh, kuidas viimased 10 aastat läinud on?“ ja et „Ooooo, Sa pole 10 aastaga üldse muutunud“ :D Sünnapidu oli mõnus ja rahulik, nagu ühele 27 aastasele kombeks, aga ma väga nautisin seda võimalust oma sünnat kuumas troopikas veeta :) Õigel päeval vestlesin pere ja sõpradega skype-i vahendusel ja siis käisime kinos.. Nagu vanainimesed ikka :D

Umbes peale mu sünnat hakkasimegi pidama plaani Darwinist lahkumiseks. Kuna olime juba 10 kuud seal olnud ja meie plaan näha võimalikult palju Austraaliat, otsustasime, et võtame suuna Perthi. Kaalusime küll Lääne-Austraalia vahele jätta, kuid arvestades, et märtsiga hakkab siinmaal sügis ja juuniga talv ja teades, et Melbournis ja mujal lõunas võivad talvised temperatuurid kohati nulliringi langeda, otsustasime siiski veidi mahedama kliimaga Perthi kasuks.

Täanseks päevaks oleme me jõudnud Perthi, mis ühtlasi tähendab, et meie eesmärk teha sellele „saarele“ siin ring peale, sai üsna korraliku lisa. 4500 km sõit siia oli jällegi täis ettearvamatusi, õnneks seekord mitte mehhaanilist laadi, Fantastiline-Fanny pidas ennast eeskujulikult üleval ja sellepärast me muretsema ei pidanud. Küll aga tegelesime me force majure olukorraga, sest paar päeva enne meie sõitu mööda läänekallast Darwinist Perthi, hakkas sealsamas möllama tsüklon Olwyn. Õnneks oli ta meist päeva-paar eespool ja me ise otseselt temaga rinda pistma ei pidanud, küll aga olid ka suured põhimaanteed liiklusele suletud, ning 24 tundi pidime me veetma täpselt kahe suure linna vahepeal väikses linnas, Karrathas. Õnneks juhtus meil seal tuttavaid olema, niiet saime ka vahepeal mitte-autos öö veeta. Järgmiseks ööbimiskohaks oli Carnarvon ja see linnake sai tsükloni tõttu päris räsida. Jõudsime sinna umbes kell 18:30 ajal õhtul, mil kiskus juba hämaraks ja selgus, et poolel linnal ei olnud elektrit ega vett. Veel oli näha, kuidas suured banaaniistandused ja muidu põllud olid üsna maatasa ja ka linna peatänavaäärsed palmid nägid eriti nirud välja. Väga kurb vaatepilt oli. Ka inimesed, kellega rääkisime oli murest täitsa murtud ja minu probleemi „Kus ma tualetti saaks“ ignoreeriti :D Igatahes ööbisime me ühes karavanipargis ja hommikul enne päikesetõusu sõitsime edasi, sihtkohaks juba Perth!

Pühapäevasel päeval me siia ka jõudsime ja esimesed kaks nädalat redutasime Margus&Co poolt meile võimaldatud toakeses. Oma kodu käisime kohe sama päeva õhtul kaemas, sisse saime kolida kahe nädala pärast, niiet vähemalt see osa uude linna sisse sulamisest läks ladusalt :) Uus kodu asub Rivervale-i linnaosas ja tegemist on townhouse-iga. Jagame maja Alari ja Kristiga, kes on siin juba elanud üle kolme aasta. Maja ise on suur ja avar ja ka Fannyle on garaažis oma koht :D

Kohe esmaspäeval käis Heiko töövestlusel samas ettevõttes, kus ta Darwiniski töötas, ning juba kolmapäevast ta seal ka alustas. Kuna töö on tuttav ja teada, siis sellega erilisi probleeme ei tekkinud. Töökoht asub kodust umbes 20 km kaugusel, niiet kõik loksus paika üllatavalt ruttu. Küll aga mina sain korraks tunda meeleheidet :D Nimelt on meil siiani Austraalias tööleidmine läinud ju lausa liiga kiiresti ja hästi, kuniks siis mina siin Perthis sain kaks nädalat cv-sid laiali saata ja tunda tunnet, et keegi mind ei taha :D Juba tuli pähe ka see mõte, et olengi järgmine kodanik, kes ei suuda mitmete kuude jooksul tööd leida :D Peale nädalaajalist arvutitaga istumist otsustasin jääda oma liistude juurde ja sõitsin läbi mõned autoesindused, kus oma üleinimlikult laia naeratuse ja positiivse suhtumisega pakkusin ennast autosid pesema :D Ja näkkas! Tegelikult isegi enne kui sai täis kaks nädalat otsinguid, alustasin detailerina ühes suures ettevõttes. Töökoht asub kodust 5 km, mida ma rõõmsalt hommikuti oma jalakestega mõõdan ja üldiselt samapalju ka koju. Kuigi aeg-ajalt saab Heiko mind peale korjata. Nauding missugune :D Tegelikult olin ma kaks esimest nädalat teises osakonnas tegemas veidi teistsugust autode pesemist, kuid kuna olin nii uus tulija siis paigutati mind ümber ja kui aus olla, siis ma olen oma tööga päris rahul. Kõlab küll uskumatult, aga ei tasu unustada, et me ei tulnudki Austraaliasse oma ajusid kasutama, ning igasugune töö, mis toob leiva lauale, kõlbab hästi :D Ja me ei saa kumbki selle üle kurta.

Tegelikult on meil üldse hästi :D Oleme siinveedetud kahe ja poole kuu jooksul nii mõndagi jõudnud teha. Peamine tegevus on muidugi eestlastega ajaveetmine, aga oleme ka käinud ookeani ääres, isegi ujuma jõudsime, paraadil, rattaga sõitmas, kasiinos, loomaaias ja käisime ka Pethist 200 km kaugusel Bunburys, kus on võimalus minna paadiga sõitma ja näha delfiine omas elemendis.

Peab mainima, et peale 11 kuud troopikas elades, on ükskõik mis muu kliima ikka kohutavalt külm. Kui me Perthi jõudsime, siis olid siinsed temperatuurid tegelikult veel väga kõrged – päeval üle 25 ja öösel alla 15 ei läinud, aga sellegipoolest me Heikoga istusime õues seltskonnas nagu kaks lumeinimest, kõik oma olemasolevad pikad riided seljas :D Aklimatiseerumine ei ole läinud lihtsalt, siiani ei suuda harjuda sellega, et plätudest ja maikast ei piisagi. Praeguseks on ööd juba väga jahedad, 3-5 kraadi, seega ma ostsin endale hommikusteks töölejalutamisteks mütsi ja kindad ja salli. AUSTRAALIAS. Kes oleks seda uskunud :D Õnneks on päeval valdavalt päikeseline, aga saame käsi südamel see aasta eesti suve igatseda :D

Nüüdseks olemegi sealmaal, et viisa lõpuni on meil veel viis kuud jäänud. Oleme mõlgutanud erinevaid mõtteid kojutulemise aja suhtes, sest ühest küljest tahaks oma siinset aega maksmaalselt kasutada sest vaevalt, et niisama Austraaliasse puhkama sõidame kunagi. Kuid samas arvestades seda kohutavalt külma ilma siin, ei tahaks novembruikuisesse Eestisse maanduda. Valikud-valikud :D Eks aeg annab arutust, praegu oleme siin ja naudime oma kohustustevaba elu :D

Ma ei ole päris kindel kas siia blogisse veel mõni sissekanne Austraaliast jõuab, kuid päris lõplikku headaega ka ei ütle. Nautige suve ja sooja :)