Tervitused!

Viimane nädal on läinud ühtlase töötegemise tähe all – keskmiselt 10 tundi päevas ning ega peale tööpäeva väga jaksu meelelahutuseks ei ole. Töö on endiselt veel füüsiliselt raske, Heiko väidab, et varsti läheb kergemaks, ma väga ootan seda päeva :) Aga midagi ilmvõimatut ei ole ning endiselt oleme väga rahul sellega, mis meil on. Salatite mõttes oskan juba vahet ka teha, kuna mina olen see, kes salatimixe kokku segab, siis enam ei peagi mulle näitama kaste vaid saan aru, mis on spinach, wild rocket, mizuna, tatsoil, chad, oak. Nii äge!! Ka meie supervisoriga läheb suhtlemine päev päeva järelt ladusamaks ning tundub, et oleme üsna heas kirjas. Peale meie on töölisteks veel prantslaste, ameeriklaste ja sakslaste paarid, üks soomlane ning üks jaapanlane(?) ning umbes kuus kohalikku. Paras kaader aga kõik on väga sõbralikud ja normaalsed inimesed.

Peamine uudis eelmisest nädalast on siiski meie esimene palgapäev! Natuke segadust on kogu maksusüsteemiga, erinevatelt inimestelt oleme kuulnud erinevat infot, kuid eeldatavasti oleme kõik ikka igale poole õigesti märkinud. Oma TaxFileNumber-it (number, mis tähendab et oled seaduslikult ok töötama siin riigis) veel kätte pole saanud, helistasin ka maksuametisse ja uurisin, kuid põrkasin korraks jälle Austraalia bürokraatiaga kokku ning peame veel ootama. Õnneks see siiski palgasaamist ei takistanud.

Reede õhtul olime me ikkag nii väsinud, et välja minna ei jaksanud, ka oli vihmane. Või noh, mis vihmane, see oli ikka erakordne padukas minu meelest. Umbes 15 minutiga sadas niipalju nagu Eestis päevaga (tunne oli selline) Võibolla tundus see nii võimas sellepärast, et siin on majad ja aknad nii õhukesed, et tunne on nagu oleks õues. Noh, igatahes, läksime kella 21 ajal magama, kuid see tähendas varajast laupäeva hommikut :) Tegime jälle pesupäeva, seekord äpardusteta! Ostsin ka mingi plekieemaldi mis eelmise nädala halva heaks tegi, ehk sain kõik meie riided ilusti puhtaks! (olen Monk :D) Heiko puhastas umbes kaks tundi autot kuni jäi veel ainult tolmuimejaga üle tõmmata ja siis avastasime ägeda veidruse Stanthorpe-is – siin ei ole mitte ühtegi avalikku tolmuimejat mida kasutada :D Kõige lähim variant oleks Warwic (60 km). Päris huvitav.. Käisime päris mitu tanklat ja auto töökoda läbi lootuses, et kellelegi hakkab meist hale ja lubab meil oma tolmarit kasutada, aga ei. Siin linnas on ka Fordi esindus, mõtlesime, et küsime ka sealt tolmarit – ei ole :D Kuna meie Fordil tilgub peale sõitu veidi õli, mõtlesime, et uurime lisaks, palju autoremondi töötund on. 90 dollarit :D :D Muidugi see meesterahvas kellega me jutustasime, arvas, et kui natuke õli tilgub, pole vast hullu, teinekord pidi lekke parandamine väga kalliks minema, õli on lihtsam ja soodsam juurde kallata :D Tolmuimejat tuleb järgmine nädalavahetus Warwicust otsida :D Uskumatu!

Laupäeva pärastlõunal mõtlesime ühte lähedalasuvat rahvusparki uudistada. Kohale jõudes avastasime et olime valesti riides – rahvusparkide külastamiseks oleks sobilik matkavarustus (pikad riided ja kinnised jalanõud) selga panna, me olime oma tavaliste plätude ja lühkaritega. Kuna ilm pööras ka vihmaseks, siis otsustasime järgmine nädal tagasi tulla. Küll aga nägime ära kuidas süsteem toimib – seal on spetsiaalsed rajad, mida mööda matkata ja on ka märgitud aeg mis kulub edasi-tagasi jalutamiseks. Raja lõpus on mingi maaliline või eriline koht, mida uudistada ja kus pilti teha. Muidugi mis kõige ägedam oli see, et kui seal veidi ringi jalutasime, siis kohe raja lähedal olid kängurud!! Nägime neid esimest korda, seega läksin päris elevile :D Nad olid täiesti vabalt omaette, sõid ja hüppasid ringi. Kuna ühtegi teist inimest me seal ei näinud, siis me neile väga ligi ei julgenud minna (sellest ka piltide kehv kvaliteet) kuna nad on siiski metsikud loomad ja iial ei tea, mis tujus nad olla võivad. Aga ikkagi – känguuuud :D

Õhtupoolikul tuli sajule paus sisse ja läksime jalutama. Tegime tiiru peatänavas ja nägime ühe pubi ukse peal silti Free Poker. Noh, läksime uurisime ja tuli välja et tegemist on iga reede ja laupäeva õhtuse meelelahutusega. Olenevalt inimeste arvust on seal kuni kolm mängulauda ja raha peale ei mängita. Tol hetkel oli lauas neli inimest: vanem paar, kes olid pubiomanikud ja väga toredad inimesed ja nende poeg ja tema pruta Inglismaalt. Tuli välja et nemadon juba neli nädalat siinkandis tööd otsinud.. Veel liitus prantslaste paar ja siis hakkasime pihta. Mina polnud ju ammu mänginud ja põdesin veidi aga tuli välja et ka inglise ja prantuse tüdruk olid samas seisus, niiet väga algaja muljet ma ei jätnudki. Nagu öeldud, raha peale ei mängita aga esimesed kolm kohta saavad auhinnaks baarikrediiti. Me võtsime kahepeale pudeli veini (mis oli odavam kui poest osta :D) ja lisaks pokkerile rääkisime niisama juttu, väga meeleolukas ja tore õhtu oli! Mina jäin muuseas neljandaks ja võitsin Heikot, tema jai viiendaks :) Kella 19st hakkas pihta ja 22st lõpetasime, peale seda jalutasime pimeduses koju.

Täna, pühapäeval, käisime jällegi jalutamas. Iga kahe nädala tagant pühapäeviti toimub siin Market on the Mountains (olin selle kohta igal pool reklaame näinud) ja käisime vaatasime, mis see siis on. Noh, võiks öelda, et laat. Kohalikud käsitöölised ja farmerid pakuvad oma kaupa, mis küll ei olnud soodsam, kui poes (ma lootsin, sest kogu juur- ja puuvljade hinnatase on siin ikka ebareaalselt kõrge, arvestades et neil on ju koguaeg hooaeg). Laat toimus kohalikus rahvamajas, sealkandis me veel polnud käinud aga avastasime, et Stanthorpe-is on ka väliujula. Linnast voolab tegelikult jõgi ka läbi aga kummalisel kombel siin ujumiskohti ei ole. Igatahes nüüd teame, et vähemalt basseinis saab ujumas käia.

Selleks korraks kõik, me lubame Teil kõigil meile ka kirju kirjutada :)

Hei-hei!

14.11 Neljapäeva hommik algas tavapäraselt, tõusin kell 5 (:D) rääkisin emaga fb-s juttu ja ootasin kuni Heiko ka tõuseb. Sõime kerget hommikueinet ja sättisime ennast minekule, plaan oli sõita farmides ringi ja võibolla ka Warwicusse (60 km) et sealses tööbüroos ennast registreerida. KUID, kella 9 paiku helistati meile Stanthorpe-i büroost ja öeldi et kui võimalik, siis peaksime KOHE sinna sõitma ning seal saame kaardi, et sõita päris tööle. Me olime ikka nii üllatunud kui üldse olla saab – arvestades jutte, mis ringi liiguvad, et põhimõtteliselt kogu Austraalia on bäkkerite poolt ülerahvastatud ja töö saamine ei ole nii lihtne. Ühesõnaga, olime 10 minutiga büroos ja kella 10ks olime 12 km kaugusel Stanthorpe-ist, Tulimbah-s ja seal asubki piirkonna nr 1 lehtsalati jms farm. Esmalt tutvustati reegleid, esiteks mis seotud tööaja ja esmaabi jms aga ka toiduainetööstuse põhimõtteid. Peale seda saadeti meid kaste voltima – mõnus lihtne algus, Heiko tegi kasti valmis, mina panin kilekoti sisse ja ladustasin. Peale kaste läksin mina liini taha, kuni seitse erineva lehtsalati sorti suurtest kastidest kihiti liinile, eelnevalt sorteerides, et umbrohtu ja praaki sees ei ole. Siis käivitatakse masin ja kogu kupatus läheb pessu. Seal on vist umbes viis erinevat värki millest salat läbi käib ning siis jõuab Heikoni, kes kogub salati korvidesse ning paneb tsentrifuugi. Seejärel läheb salatimix kastidesse ja kaalumisse ning kast suletakse ning markeeritakse ja ladustatakse. Ühesõnaga ei midagi keerulist ega rasket, tempo on muidugi päris korralik, erilisi pause meil ei ole, kui välja arvata teepaus kella 9-9.30 ajal ja lõuna. Suur pluss on ka see, et kogu pakkimise protsess toimub siseruumides. Me loodetavasti saame sinna jäädagi, kuid kui on vaja põllule minna, eks me proovime ka selle ära. Esimene päev kestis meil kella 16-ni ja kokku sai lepitud, et reedel alustame kell 6. Väga mõistlik aeg, arvestades et siin on väljas juba kell 5 valge, ei teki sellist pimedas tõusmise efekti. Neljapäeva õhtul me olime kriips kõrvuni mõlemad ja aina korrutasime teineteisele, kui väga meil ikka vedas :D No tõesti. Büroost öeldi ka et see on väga korralik farm kellega probleeme ei pidavat olema.

15.11 reedene tööpäev läks väga ruttu ning kella 14st oligi läbi, käisime ajasime ka paberimajanduse korda ning sõitsime tagasi Stanthorpe-i. Tegime sisseoste ja maandusime endiselt kämpinguplatsil, kus magasime autos, küll aga on dušš ja WC ja pesupesemiseruum ja kööginurk jms olemas. Siiski otsustasime, et laupäeval üritame leida endale veidi paremaid ööbimistingimusi.

16.11 laupäeva hommik algas pesupesemisega, mis suutis mu tuju korraks ära rikkuda. Nimelt mina heausklik esmakordne laundryroomi kasutaja, vaatasin pesumasina (mille üks pooletunnine kasutamine on 4 dollarit) korralikult üle, ladusin heledat pesu täis ja panin tööle. Kui ma välja seda pesu läksin võtma siis selgus et mõni ese oli konkreetselt RÄPASEM kui enne. Et nagu pikad hallidpruunid triibud särkide peal. Heiko küll lohutas mind, et siin on riidekaup soodsam kui Eestis, et saame uusi särke, aga IKKAGI, väga kehv tunne oli. Ja midagi polnud parata, ka tume pesu tuli ära pesta, seekord tõmbasin masina ennem veel korralikumalt puhtaks. Memo iseendale ja võibolla on kellelgi veel kasu ühiskondlikke pesumasinaid kasutades – need ei ole puhtad! Pesuruumide kõrval on ka kuivatusnöörid, kuhu ka meie enda pesu kuivama panime ja läksime linnapeale uut kodu otsima. Kõigepealt mõtlesime läbi käia kinnisvarabürood, sest lootus oli leida mingi tuba (koos vannitoaga) mingist majast või korterist. Teada on, et suuremates linnades on selline elukohavalik kõige mõistlikum ja taskukohasem. Umbes poole tunniga saime aru, et Stanthorpe-is need asjad nii ei käi, nimelt on siin väljarenditud terved majad, mille nädala rendihinnad algavad 350st doltsist, lisaks umbes 1000 doltsi bond (mille küll saad tagasi, aga ikkagi päris korralik summa välja käia) No me lootsime midagi veidi soodsamat, seega hakkasime läbi käima ja helistama motelle ja cottage-parke (pisikesed kõik-eluks-vajalik-olemas majakesed). Ja ei midagi, täiesti uskumatult kallid hinnad ning ka asukohad linnast kuni 20 km väljas ja veel nö vales suunas, mitte sinnakanti kus meie töökoht on.. Alternatiiviks on jääda karavaniparki, kus nädal autole + kahele täiskasvanule on 160 doltsi. Lisaks oli sel nädalavahetusel siinkandis mingi suur festival ja enamik majutusasutusi täiesti täis. Päris ebareaalne.. Me täiesti liialdamata käisime vist umbes 15 kohta läbi kui siis ühest motellist leidsime sobiva pakkumise – 280 doltsi nädal ning saaksime juba pühapäevast tulla. Kuna meil oli karavanis juba eelolev öö makstud, siis see sobis hästi. Käisime ka veel poes ja no oligi õhtu jälle käes. Tegime mõned kohalikud õlled ja ühtlasi nägime paari opossumi-onu puu otsas ronimas ja ringi nuuskimas. Ma korra ehmatasin, nad on ikka kassist suuremad ja tugevamad aga tundub, et inimesi veidi ikka pelgavad. Pildile neid kahjuks ei saanud.

17.11. pühapäev, käesolev hetk, chekkisime ennast motelli sisse ja mõnuleme. Tuba on võrreldes viimase kuue autos veedetud ööga ikka luks :D oma voodi ja külmkapp ja vannituba pluss kööginurk ja pesupesemine ja bassein väljas, autoparkimine kohe oma boxi ees. No hästi meeldib ja asukoht on ka hea. Ilmselt jääme siia pikemaks ajaks ja saame nõks inimlikumat elu elada.

Järgmiste nädalate jooksul kavatseme tutvuda kohaliku kultuuri ja loodusega, siinkandis on palju rahvusparke ja viinamarjakasvatusi, kus tehakse ekskursioone ja saab tutvuda veinivalmistamisega. Ka oleme näinud kalastuskohtade silte, Heiko arvas, et tal oleks õnge vaja küll :D Ja muide, see piirkond, kus me järgmised kuud veedame, on Austraalia kõige jahedam ala :D (asub merepinnast u. 900 meetri kõrgusel) Noh, natke kahjurõõmu Teile kõigile!

Tere kõigile!

Pühapäev 10.11. läks meil üsna rahulikus tempos. Kuna austraallased võtavad nädalavahetust väga tõsiselt, siis ei ole autot kuskile platsile vaatama minna üldse mõtet. Seega käisime ja jalutasime enda ööbimiskohale lähedalasuvas pargis – Roma Street Parkland. Googeldage, päris lahe koht. Paneme pilte ka, peamiselt emade õrritamiseks :) Siis pikutasime veidi ja kuna paremat mõtet ei tulnud läksime teise parki – City Botanic Gardens. Selline kift vihmametsaline on siin kohati, sellised lilled, mida Eestis potis kasvatatakse kasvavad niisama keset muru. Huvitav indeed. Magama lähme endiselt kella 8-9 ajal õhtul (:D) kuna uni murrab maha ja samas tõuseme ikka juba 5 ajal. Loodetavasti saame varsti ennast mingisse asjalikumasse rütmi.

Esmaspäev, 11.11. tegime kohe check-outi Abbeyst kindla plaaniga päeva jooksul endale auto osta. Suundusime Staffordi linnajakku (olime eelnevalt gumtreest vaadanud, et sealne müügiplats tundus olevat OK) ja põhimõtteliselt kohe nägime endale sobivat autot. Meil oli kindel plaan osta universaalkerega auto, et magada saaaks, ja platsil neid vaid paar tükki oligi. Lühidalt, kella 10ks oli meil otsustatud, et ostame Ford Falcon Fairmonti ära. Kuna mingeid väikseid parandusi ja paberimajandust oli vaja ajada, siis öeldi meile, et tulge kella 16ks tagasi. Nojah, üsna pikk aeg kolme kotiga linna peal tuiamiseks. Käisime pangas, tegime kohe kindlustuse ära. Võtsime lennufirmaga oma pagasi osas järjekordselt (iga päev ikka helistasime ja tuletasime ennast meelde :)) ühendust ja neil oli ka õnneks rõõmustavaid uudiseid – pagas pidi jõudma 12.11. Brisbane-i. Ikkagi viies päev ilma oma asjadeta, tundsin juba väga puudust. Kokkulepe jäi, et nad helistavad meile teisipäeval ise ja kui ei, siis võtku me jälle ühendust. Noh, tunne oli palju parem peale seda kõnet – vähemalt pole päris kadunud.. Igatahes kella 16ks läksime platsime ja Heiko allkirjastas umbes 15 erinevat paberit ja siis saimegi Fairmonti omanikena Staffordist ära sõita. Need esimsesed kilomeetrid olid ikka kohutavalt imelikud :D Aga õnneks linnas sees, teiste järgi sõites, niiväga hull see vasakpoolne liiklus ei olegi. Dialoog autos oli muidugi päris naljakas: H“Vasakule pööran?“, K“JAH; VASAKULE, VASAKULEE“ Tegelikult nii hullu pole midagi. Ma ise veel natuke ootan rooli istumise osas. Kõrval on ka ikka väga teistmoodi. :) Otsustasime ööbida karavanipargis (sai ju ruumikas auto ostetud) ja leidsime ühe, 4 km Brisbane kesklinnast. See oli väga OK koht, tualetid ja pesemisvõimalused ja pesupesemine ja kööginurk. Käisime SUPERmarketist ka läbi, magamiskotid ja madratsid ja mõned sellised kämping-asjad oli vaja juurde soetada. Süüa ostsime ka. APPI mis valikud siin kõike ikka on. Kui me esimesed neli päeva olime kesklinnas ja käisime ainult 7/11 putkades asju varumas, siis nüüd selgus, et on teisigi ja odavamaid valikuid :D (nt 0.5 pudelivesi, mis putkas on 2-3 doltsi, eripakkumisega 1 dolts, on BIG W-s 24ne rest 8 doltsi. Selline normaalne väike vahe). Igatahes, siis parkisime, sõime ja läksime magama.

Teisipäev, 12.11. Hommikul sõitsime kesklinna panka, sest meie pangakaardid olid valmis. Need kätte saanud, mõtlesime et lähme kohe lennujaama ise lennujaama-inimesi torkima, et meie pagas jälle kaotsi ei läheks. Pidime vist umbes tunni ootama kuni lõpuks, LÕPUKS me katkiloobitud kohver ka saabus. Õnneks on asjadega kõik korras. Peale seda otsustasime kohe Brisbane-ist ära sõita, ja kuna populaarne puhkusekoht Gold Coast on vaid 120 km kaugusel, suundusime sinna. Ka seal otsustasime karavanipargi kasuks ja leidsime ühe kohe Burleigh Beachi juures. Ehksiis nägime ja katsusime ookeani mõlemad esimest korda elus ära. Ma isegi ei hakka oma emotsioone kirjeldama, Heiko arvas et on päris head lained. Ka seal tuututasime veidi linnapeal ringi ja õhtul tegime autoliike :D

Praeguseks (13.11) oleme jõudnud Stanthorpe-i. See on umbes 230 km sisemaal, teadaolevalt on siin erinevate puu/juurviljade hooajad kestmas, mis võiks töökohta tähendada. Käisime registreerisime nö farmitöö-büroos ennast ära, sealne tädi oli eestlastega üsna tuttav. Väga ta ei julgenud meile lootust anda, aga arvas, et inglise keelt kõnelejatel on lihtsam. Eks näis, homme plaanime siin ümbruskonnas ringi sõita ja ennast kellelegi kasulikuks teha :D Ühtlasi leidsime järjekordse kämperi ja nüüd puhkame.

Hoidke meile pöialt ja meie mõtleme ka sellele et Teil on külm ja vihmane :)

A U S T R A A L I A

Tere!

Alustame siis algusest. Internetiga on kehvad lood, saame seda kasutada mahupõhilselt ja see on suhtelist kallis, aga see selleks.

Tallinna lennujaamas sujus kõik ja varsti olimegi lennuki peal. Täname kõiki kes lisaks pidudele viitsisid lennujaama kooserdada.

Tallinn Amsterdmi lennuk oli pisike 2x2 istmerida. Lend oli sujuv ja rahulik. Aga nagu ikka vene keelt kõnelevad 30-40ndates konnad mölised ja plädisesid terve lennu, see natuke väsitas. Amsterdamis sujus kõik, leidsime kõik check innid ülesse ja saime oma piletid kätte kogu reisi lõpuni. Tädi ütles meile veel, et teie pagas läheb ilusti austraaliasse ja te seda välja võtma ei pea. Tore. Ei pea tassima.

Lennuk ams-abu dhabi oli juba suur. 2X4x2 istmerida ca 300 kohta. Meie istusime keskel. Lend kestis u 5,5 tundi ja selle ajal pakuti süüa ja juua. Ja sipsti olimegi abu dhabis. Sealne turvakontrolli järjekord oli üsna pikk. Kadri nägi koguaeg kleitides ja peakatetega mehi. Wc de kõrval asusid ka palvetamise ruumid. Seal oli aega 2 h. Tegime kohvi ja saiakest ja paar suitsu ja oligi aeg turvakontrolli minna ja uuele lennule, meie teada viimasele abu dhabi- brisbane.

Aga lend läks hoopis läbi singapuri, millest peaaegu keegi ei teadnud midagi. Lend siis abu dhabist singapuri 7,5h. Singapuris olime kohapeal kõigest 1h ja kohe edasi. Seekord siis viimane tõus ja veel 7h sõitu brisbane i. Lennukiks oli airbus 330. Kahel viimasel lennul istusime akna all.

Etihad i lennukitel on üllatavalt head söögid ja joogid. Kõht ei olnud kunagi tühi: veini, õlut ja mahla ja vett ja söögivalik oli ka üpris lai. Igalühel peatoes oma entertainment centre(filmid, mängud,tv jne). Magada eriti ei saanud, kuna jalgu polnud kusagile panna, suht nagu bussis. Igaühele oma tekk,padi,kõrvaklapid,tropid,silmaklapid,ühekornde hambahari. Lennuk sõitis 900-1000km/h ja kõrgusel u. 12km. Külma oli -55. Lennukisõit iseenesest pole midagi hullu, aga niipalju tõusta ja maanduda teeb ikka suht zombiks ja minul on siiamaani vahel justkui oleks lennukis. Natuke aega küll lennata ei tahaks. Kindlasti oli lendudega seonduvalt veel palju huvitav ja saime kindlasti väga häid uusi kogemusi ja nippe järgmisteks lendudeks. Üldiselt on reisimine väga lihtne, ainult väsitav. Oleks ma varem teadnud, et lennukiga saab nii ruttu igalapoole ma oleks ka varem temaga sõitnud.

07.nov hommik.

Brisbane lennujaamas läks kõik ladusalt, kuni kohvrilindini, kust me oma kohvrit ei saanudki(Kadri tegi natuke nutu nutukest). No ikka juhtub. Tegime sellega seoses vajalikud toimingud ära ja sõitsime airtrainiga(www.translink.com.au ) linna.

Väga väsinud, magamata, ja peast kergelt soojad suundusime kohe Roma streetile, kuna teadsime et siin asuvad hostelid jne. Peatume hetkel siis www.abbeyonroma.com.au. Vaadake ise järgi.

Siis kohe riideid ostma, kuna uuel maal on ju uut autfitti vaja. Tegelikult oli nii kuum, et natuke palav oli. Heikole uued: lühkarid,plätud,särk 60dollarit. Kadrile uued: seksikad lühkarid, pluuse, trussikud, sandaalid 60 ja 20 doltsi eest hambapasta ja harjad ja ziletid.

Ühesõnaga selle arve laseks kindlustusel ära maksta, aga eks paistab. Peale seda magama koju. Öösel korra välja sööma ja magama tagasi(nii palju kui und oli, väga ei olnud).

Uus päev 8.nov

Hommikul kohe uued tel. Numbrid. (15min) Tax File number(10min) ja pangaasjad (1,5h)kõik jonksu. Peale seda käisime lennujaamas asja uurimas ja viisime neile oma uued kontaktid. Uudiseid kohvri kohta ei olnud. Nad ei tea isegi kus see asub. Ok eks siis ootab. Airtrainiga lennujaama ja tagasi 64 dollarit ehk 50 euri umbes.

Sõime mäkis ja siis läksime jalutama. Kadri tahtis randa ja magama ei tohtinud veel minna, sest kell oli 3 päeval.

See on muidugi kõige kihvtim, et päike on nagu lamp. Otse peakohal ja lagipähe paistab.

Ja muidugi liiklus, eskalaatoritel nad seisavad vales ääres, tänaval kõnnivad vales ääres ja kogu liiklus üleüldse vajab nats harjumist, ma ei räägi auto juhtimisest veel, isegi jala on natuke naljakas, kui hakkad üle tee minema pead õigele poole vaatama.

Suitsupakk maksab 18 dollarit ja 6-pakk 330ml carlsbergi maksab täpselt sama palju. Ehk siis valikute küsimus.

Homme plaanime auto gpsi minna vaatama kusagilt, sest enne ei ole mõtet autosi vaadatagi kui me sellega kuhugi sõita ei oska.

Heiko lõpetab, Kadri täiendab:

Ega väga midagi täiendada ei ole. Linn on minumeelest väga kift, ikkagi suurlinn ja kui oleks palju aega ja palju raha, saaks siin väga palju ägedat teha/näha. Aga hetkel ei julge meelelahutuse peale kulutada, katsuks ennem veits teenida. Jalutades jääb nii mõndagi silma ja tänagi jalutades jõudsime sellisesse kohta nagu South Bank Parklands, homme tahaks ka mingisse rohealasse jõuda ja loodetavasti ka ookeani äärde.

Inimesed on siin ebareaalselt sõbralikud. No tõesti, koguaeg küsitakse „how are You today“ või „having a busy day“ :) ja lõpetatakse „here You are, love“ või „no worries, darling“. See no worries on küll igal pool, ükskõik mida ja kellet küsida. See on nii vaheldusrikas.

Üllatav oli ka, et need nö tähtsad asjaajamised nii vähe aega võtsid, kuna hommikul olime juba 6 aja üleval, siis 7st läksime jalutama, et teha kindlaks, kus kõik asutused asuvad. Tööpäev algab üldiselt kell 9, seega jõime Starbucksis kohvi (5 doltsi kohv, aga see oli seda väärt :D) Ja siis olidgi kohe telefoninumbrid tehtud (OK, neid poekesi on palju ja igalpool) ja siis ATO-s (Australian Taxation Office) ainult 10 minutit. Ise täitsime Online avalduse (mida saab kahjuks ainult seal kohapeal teha, muidu oleks ju netis juba varem ära teinud) ja tädi aitas seal paari küsimusega (üsna palju nõutakse siin aadressi, mis peaks ju teada olema, et WorkingHoliday viisa omanikel seda kohe ei ole, seega panimegi sinna nii oma Eesti aadressid igaks juhuks kui ka siis Brisbane'i postkontrori aadressi, kuhu see TaxFileNumber saadetakse. Postiga. Appi.) Pangas sattus meile mingi Pierre abikäeks, paraku meie kaarte veel valmis ei olnud (selle tahavad ka postiga saata, aga leppisime kokku, et lähme ise pangakontorisse järgi) aga samas ta tegi päris põhjalikult kogu selle panga- ja pensionisüsteemi meile selgeks.

9. november, laupäev

Tõusime jälle umbes kella 7 ajal, võtsime dušš ja läksime linnapeale. Tegime kohvid ja arvestades kehva interneti kättesaadavust ostsime ka netipulga, lootes, et sellest nüüd piisab (telefoniga on ka nett ju, aga miski ei toimi nii, nagu võiks..). Siis ostsime ka Garmini GPS-i, sest kuna hetkel tegeleme auto otsimisega siis on hea kohe järgi vaadata, kaugel automüüja meist on. Seega tegelesimegi gumtrees autode otsimisega. No eriti midagi ahvatlevat ei ole ja kuna me ju ise liikuma ei saa, siis on see piirkond üsna piiratud. Õhtupoole käisime jalutasime veidi ja astusime (kuri)kuulsatesse backpackersitesse sisse, neil on vastuvõtulaual kohe kaust autopakkumistega, lappasime neid läbi ja üks Subaru jäi ka silma, helistasime neile. Leppisime kokkusaamise homseks hommikuks, eks paistab, kuidas sellega läheb. Kui ei lähe, siis esmaspäeva hommikul lähme platsidele. 

Ühtlasi käisime läbi ka lühiajalist majutust pakkuvad kuulutused, sest esialgu on meil tuba võetud pühapäevani. Leidsime ühe pakkumise, 200 doltsi nädal, väga heas piirkonnas, helistasime ja käisime vaatamas. Kõik oli nagu ok, aga tüüp enne meie äraminekut vabandas, et vb see ikka ei olegi available, et ta helistab tunni jooksul. Ei helistanud. Eks siis oleme paar ööd veel siin Abbey-s.

Tegelikult tahaks juba linnast välja küll saada. Aga kuna pagasist pole midagi kuulda ja autot ei ole veel, siis on äärmiselt mõttetu ka tööd vaadata, siin toimib ikkagi ukselt-uksele süsteem kõige paremini. St et kui praegu keegi otsib töötajaid, tuleb sellele KOHE reageerida, seega meil ei ole mõtet helistada ja öelda, et me vägaväga tahaks tulla aga saame alles nädala pärast vb. Selleks ajaks on umbes 25 inimest ennast juba pakkumas jõudnud käia.

Teie magage ja lugege hommikukohvi kõrvale meie seiklusi!

Hoiame Teid kursis, seniks aga:

CHEERS, MATE!!

10. november kell 6.00
Tere! Heiko tahab täiendada, et see esimese kolme päeva tekst oli kiirelt kirjutatud ja ei ole päris blogikõlbulik, Kadri aga otsustas selle üles panna, siis kui mina magasin. Ta on rikkunud minu autoriõigusi edastades teksti miljonitile inimestele, minu käest luba küsimata. See oli algul mõeldud saata inimeste lühiinformeerimiseks, aga läks siis seekord nii.
Järgmised postitused on kindlasti viisakamas vormis.
Heiko