Hei-hei!

14.11 Neljapäeva hommik algas tavapäraselt, tõusin kell 5 (:D) rääkisin emaga fb-s juttu ja ootasin kuni Heiko ka tõuseb. Sõime kerget hommikueinet ja sättisime ennast minekule, plaan oli sõita farmides ringi ja võibolla ka Warwicusse (60 km) et sealses tööbüroos ennast registreerida. KUID, kella 9 paiku helistati meile Stanthorpe-i büroost ja öeldi et kui võimalik, siis peaksime KOHE sinna sõitma ning seal saame kaardi, et sõita päris tööle. Me olime ikka nii üllatunud kui üldse olla saab – arvestades jutte, mis ringi liiguvad, et põhimõtteliselt kogu Austraalia on bäkkerite poolt ülerahvastatud ja töö saamine ei ole nii lihtne. Ühesõnaga, olime 10 minutiga büroos ja kella 10ks olime 12 km kaugusel Stanthorpe-ist, Tulimbah-s ja seal asubki piirkonna nr 1 lehtsalati jms farm. Esmalt tutvustati reegleid, esiteks mis seotud tööaja ja esmaabi jms aga ka toiduainetööstuse põhimõtteid. Peale seda saadeti meid kaste voltima – mõnus lihtne algus, Heiko tegi kasti valmis, mina panin kilekoti sisse ja ladustasin. Peale kaste läksin mina liini taha, kuni seitse erineva lehtsalati sorti suurtest kastidest kihiti liinile, eelnevalt sorteerides, et umbrohtu ja praaki sees ei ole. Siis käivitatakse masin ja kogu kupatus läheb pessu. Seal on vist umbes viis erinevat värki millest salat läbi käib ning siis jõuab Heikoni, kes kogub salati korvidesse ning paneb tsentrifuugi. Seejärel läheb salatimix kastidesse ja kaalumisse ning kast suletakse ning markeeritakse ja ladustatakse. Ühesõnaga ei midagi keerulist ega rasket, tempo on muidugi päris korralik, erilisi pause meil ei ole, kui välja arvata teepaus kella 9-9.30 ajal ja lõuna. Suur pluss on ka see, et kogu pakkimise protsess toimub siseruumides. Me loodetavasti saame sinna jäädagi, kuid kui on vaja põllule minna, eks me proovime ka selle ära. Esimene päev kestis meil kella 16-ni ja kokku sai lepitud, et reedel alustame kell 6. Väga mõistlik aeg, arvestades et siin on väljas juba kell 5 valge, ei teki sellist pimedas tõusmise efekti. Neljapäeva õhtul me olime kriips kõrvuni mõlemad ja aina korrutasime teineteisele, kui väga meil ikka vedas :D No tõesti. Büroost öeldi ka et see on väga korralik farm kellega probleeme ei pidavat olema.

15.11 reedene tööpäev läks väga ruttu ning kella 14st oligi läbi, käisime ajasime ka paberimajanduse korda ning sõitsime tagasi Stanthorpe-i. Tegime sisseoste ja maandusime endiselt kämpinguplatsil, kus magasime autos, küll aga on dušš ja WC ja pesupesemiseruum ja kööginurk jms olemas. Siiski otsustasime, et laupäeval üritame leida endale veidi paremaid ööbimistingimusi.

16.11 laupäeva hommik algas pesupesemisega, mis suutis mu tuju korraks ära rikkuda. Nimelt mina heausklik esmakordne laundryroomi kasutaja, vaatasin pesumasina (mille üks pooletunnine kasutamine on 4 dollarit) korralikult üle, ladusin heledat pesu täis ja panin tööle. Kui ma välja seda pesu läksin võtma siis selgus et mõni ese oli konkreetselt RÄPASEM kui enne. Et nagu pikad hallidpruunid triibud särkide peal. Heiko küll lohutas mind, et siin on riidekaup soodsam kui Eestis, et saame uusi särke, aga IKKAGI, väga kehv tunne oli. Ja midagi polnud parata, ka tume pesu tuli ära pesta, seekord tõmbasin masina ennem veel korralikumalt puhtaks. Memo iseendale ja võibolla on kellelgi veel kasu ühiskondlikke pesumasinaid kasutades – need ei ole puhtad! Pesuruumide kõrval on ka kuivatusnöörid, kuhu ka meie enda pesu kuivama panime ja läksime linnapeale uut kodu otsima. Kõigepealt mõtlesime läbi käia kinnisvarabürood, sest lootus oli leida mingi tuba (koos vannitoaga) mingist majast või korterist. Teada on, et suuremates linnades on selline elukohavalik kõige mõistlikum ja taskukohasem. Umbes poole tunniga saime aru, et Stanthorpe-is need asjad nii ei käi, nimelt on siin väljarenditud terved majad, mille nädala rendihinnad algavad 350st doltsist, lisaks umbes 1000 doltsi bond (mille küll saad tagasi, aga ikkagi päris korralik summa välja käia) No me lootsime midagi veidi soodsamat, seega hakkasime läbi käima ja helistama motelle ja cottage-parke (pisikesed kõik-eluks-vajalik-olemas majakesed). Ja ei midagi, täiesti uskumatult kallid hinnad ning ka asukohad linnast kuni 20 km väljas ja veel nö vales suunas, mitte sinnakanti kus meie töökoht on.. Alternatiiviks on jääda karavaniparki, kus nädal autole + kahele täiskasvanule on 160 doltsi. Lisaks oli sel nädalavahetusel siinkandis mingi suur festival ja enamik majutusasutusi täiesti täis. Päris ebareaalne.. Me täiesti liialdamata käisime vist umbes 15 kohta läbi kui siis ühest motellist leidsime sobiva pakkumise – 280 doltsi nädal ning saaksime juba pühapäevast tulla. Kuna meil oli karavanis juba eelolev öö makstud, siis see sobis hästi. Käisime ka veel poes ja no oligi õhtu jälle käes. Tegime mõned kohalikud õlled ja ühtlasi nägime paari opossumi-onu puu otsas ronimas ja ringi nuuskimas. Ma korra ehmatasin, nad on ikka kassist suuremad ja tugevamad aga tundub, et inimesi veidi ikka pelgavad. Pildile neid kahjuks ei saanud.

17.11. pühapäev, käesolev hetk, chekkisime ennast motelli sisse ja mõnuleme. Tuba on võrreldes viimase kuue autos veedetud ööga ikka luks :D oma voodi ja külmkapp ja vannituba pluss kööginurk ja pesupesemine ja bassein väljas, autoparkimine kohe oma boxi ees. No hästi meeldib ja asukoht on ka hea. Ilmselt jääme siia pikemaks ajaks ja saame nõks inimlikumat elu elada.

Järgmiste nädalate jooksul kavatseme tutvuda kohaliku kultuuri ja loodusega, siinkandis on palju rahvusparke ja viinamarjakasvatusi, kus tehakse ekskursioone ja saab tutvuda veinivalmistamisega. Ka oleme näinud kalastuskohtade silte, Heiko arvas, et tal oleks õnge vaja küll :D Ja muide, see piirkond, kus me järgmised kuud veedame, on Austraalia kõige jahedam ala :D (asub merepinnast u. 900 meetri kõrgusel) Noh, natke kahjurõõmu Teile kõigile!