Tervitused troopikast!

Tänaseks päevaks on Fantastic Fanny meid sõidutanud veidi üle 2000 kilomeetri ja hetkel oleme Mission Beachi karavanipargis. Jõudsime siia küll pimedas, seega veel ei tea, KUI ilus siin täpselt on, aga eeldatavasti väga ilus, nagu siiani kõik rannad on olnud.

Järgnev jutt on rohkem enda jaoks, et kunagi tudisedes on hea lugeda ja meenutada.

23.03.

Esimeseks päevaks planeerisime Sunshine Coast-i, leida seal ööbimiskoht ja minna ujuma. Peale lühidat ringituututamist parkisime ennast Mooloolaba karavaniparki ning meri oli meist umbes 30 meetri kaugusel. Rannaäärne promenaad oli täis kohvikuid ja poode ja melu oli äge! Ookeanis ujumine on muidugi omaette kogemus, ma ei uskunud, et lained nii tugevad olla võivad ja nüüd saan ka täielikult aru, miks vetelpääste NII oluline siin on. Kõige suurem mure on mul see, et bikiinid tulevad IGA lainega seljast ära ja iga teine laine viskab täielikult vastu põhja.. huvitav. Õhtupimeduses jutustasime rannas ja ööklubisse ei läinud. Hommikul oli tarvis jälle ujuma minna, seekord saime mõlemad endale eelpoolkirjeldatud tugevatest lainetest „ookeanihaavad“, minul põlv marraskil ja Heikol õlapõrutus.. edaspidi teab ettevaatlikum olla.

Heiko arvas, et ma sobiks sinna pildile hästi

24.03.

Sõitsime edasi Noosa-sse, mis on surfarite meelispaik, ja seda põhjusega – lained olid seal rannas eriti võimsad. Iseenesest meenutas linnake mulle Byron Bay-d, selline vaba ja veidi hipilik :) Esmaspäeva õhtuks plaanisime jõuda Bundabergi, see on seljakotiinimeste seal üsna popp koht, ja saime ka aru miks. Sealne piirkond on täis farme ja peamiseks tööstuseks tundus olevat suhkruroog (etteruttavalt öeldes on lõputud suhksurooväljad saatnud meid siiani). Linn iseenesest oli täiesti tavaline (jällegi etteruttavalt öeldes on meie kogemuste põhjal kõik alla 100000 elanikuga linnad täpselt ühesugused ja mitteahvatlevad paikseksjäämise osas) ja seega lootsime mereäärest leida endale ägedam ööbimiskoht. Kaardilt vaadates tundus olevat kaks varianti – Burnett Heads ja Bargara, suundusime esimesse. Karavaniparki jõudes, kui olime terve asula, mis koosnes ühest tänavast ja ühest poest, avastasime sildi, kus oli kokkuvõtvalt peal tekst: „Me töötame kella 17:00ni (kell oli 17:15). Kui saabute peale seda kellaaega, ÄRGE mittemingil juhul meid tüüdake, meile helistage, ega püüdke meid leida. Leidke endale sobiv ööbimiskoht ise ja hommikul arveldame“ ???!!?? Noh, lähme vaatame, mis see Bargara siis on.. Õnneks oli vähe elavam ja leidsimegi ühe pisikese pargi, kus omanik ise juhatas meid ookeanivaatega parkimiskohale – super. Lihtsalt vahelduseks mainin, et karavaniparkides ööbimine maksab 18-25€ öö, selle sees on kindlasti WC ja dušš; tavaliselt pesupesemisvõimalus, telekaruum ja ühisköök grilli ja külmkapiga; mõnel pool ka bassein. Üldiselt on austraallased kõvad karavani-inimesed, esiteks on igal pool alati inimesi ja teiseks, neid parke on siin riigis kokku tuhandeid. Kliima ju soosib :) Bargaras veedetud öö oli mõnus, merekohin paitas kõrvu ja sääski veel polnud.

Bargara ookeaniäärne hommik

25.03.

Sihiks oli jõuda veiselihapealinna Rockhamptonisse. Linn ise veidi suurem, kuid jällegi mitte mereääres, seega läksime Yeppooni, umbes 60 km. Terve päev saatis meid kohati tugev ja kohati väga tugev vihm, prognoos lubas terve järgneva nädala sadada, mis on eriti Murphy, kuna meie nelja ja poole töötatud kuu jooksul

kogesime peamiselt mõnusat kuiva ilma, siis oli värskendav puhkusenädalaks ainult vihma saada :D No tegelikult see väga ei heiduta, puhkuselolemine iseenesest on ju vabastav. Öö Yeppoonis möödus ühesõnaga paduvihmas, hommikuks oli auto korralikus lombis. Paraku jäi külastamata paar sealset rahvusparki, aga ilma vastu ei saa. Uudistest kuulsime, et öö jooksul oli sadanud 136 mm vihma ja kolmapäeva edenedes suleti sealkandis ka teelõike, mis muutusid veetulva tõttu läbimatuks.

26.03.

Sõitsime läbi Mackay-st, tõdesime, et seal ei ole suurt midagi teha ja õhtuks jõudsime Airlie Beach-ile. Kuna juba teine päev järjest oli ainult sadanud, siis ööbimiseks võtsime karavanipargis mitte autokoha vaid väikese toakese. Olemine oli väga niiske ja hall, seega mõte konditsioneerist ja voodist oli ahvatlev. Airlie on maaliline rannaäärne linn, sadamas on sadu jahte ja mereäärsed mäed maju täis, hästi kift vaade. Ka on Airlie peamine punkt, kust reisida maailmakuulsatele Whitsunday Island-itele. Peatänav oligi täis pikitud reisibüroosid, kus pakkumisi saartele saamiseks oli palju. Sattusime ühe kena naisterahva juurde (kes kehva ilma tõttu oli ilmselges suhtlemisvaeguses) kes küsis otse, mida me teha tahame ja kuhu edasi suundume. Pikaajalise kogemuse põhjal soovitas ta sukeldumise Vallrahul jätta põhja poole ja keskenduda ainult saartele, seda ka tegime. Olgugi, et ilm oli kehv, olid enamik pakkumisi läbimüüdud, õnneks saime oma kohad neljapäevasele „Ocean Rafting“ule.

Pilt on pühendatud Stanthorpe-is tutvutud Jessile, kelle perekonnanimi on Mackay. 

27.03.

Karavanipargist korjas ekskursioonibuss meid peale ja peale sadamas check-innimist olime suunaga Whitsunday Islanditele. Sõidutas meid alumiiniumpõhjaga kiirkummipaat, kokku oli 25 reisijat ja kaks meeskonnaliiget. Meile lubati rõõmsat sõitu - saime, merineitsisid - nägime, kivist küll, aga siiski :D), kilpkonni - ei näinud, liiga kiiresti sõitis paat, Whiteheaven Beach-i – absoluutselt imekaunis, jalustrabav, eluäge koht. Esmalt matkasime läbi vihmametsa kuskil kilomeetri vaateplatvormile, seejärel tagasi paati (kuiva jalaga ei saanud, kuna liivaluidete ja vee seis on nii muutuv ja paat ei saa nö randuda. Aga see oligi vahva et sai vees sumbata) ja siis lõunasöök lumivalgel rannal. No ei saa paremaks minna :) Peale puhkepausi panime endale selga stinger-suitid, ilma selleta vette minna ei ole hea mõte, ohtlike vee-elukate hooaeg kestab. Ujusime ja seejärel sõidutati meid eriti eraldatud saare juurde eriti vaiksesse soppi snorgeldama. Me kumbki ei olnud seda ennem teinud ja seega ei osanud ka midagi oodata, aga see mis seal vee all toimus.. imeline! No tõesti, ilmselt seda tunnet ei saa edasi niikuinii anda, seega kes teab, see teab, kes ei, see proovib!! Ilmaga vedas meil ka tohutult, vihma saime ainult korra ja päike ilmutas ennast just siis kui oli lõunasöök. See julm vihmatsüklon liikus edasi lõunasse, me põhja, seega kokkuvõttes mitte kõige kehvem olukord. Õhtupoolikul me olime emotsioonidest täiesti läbi, seega pidutsema ei läinud, kuigi Airlie ööelu tundus kirev. Eks me juba vanad ka. Või et neljapäeviti ei pidutsetagi. Või noh, see voodis magamine oli endiselt ahvatlev :D

28.03.

Esimeseks peatuseks oli Bowen, jällegi ükskõikseks jättev linn, kus ümber kasvab suhkur. Edasi mööda idakallast ikka üles sõites jõudsime Townsville-i, see on juba üsna suur linn, elanikke üle 120000 ja Queenslandi põhjaosa üks metropole. Temperatuur oli kella 15:00 päeval meeldivad 38 plusskraadi :) Käisime huvi pärast uurisime tööbüroost, kas meiesugustest saaks asja, aga kuna üsna selged vastused olid, et ei, siis otsustasime mitte sinna üldse jääda ja liikuda edasi Cairnsi poole. Mis on ka meie hetkeline lõpp-sihtkoht. Näpuga kaarti jälgides otsustasime ööbimiseks Mission Beach-i kasuks, seda kohta on meile soovitatud ja kaugus oli sobiv (oleme püüdnud pimedas sõitmist vältida, esiteks ohutuse pärast ja teiseks tahaks ju näha kõike ja võimalikult palju.) Ehksiis siin me oleme :) Homme pidavat siin jahiregatt olema, kohalik tädi ütles, et see on vaatemänguline ja rahvast tuleb palju, seega ilmselt jääme ka homseks ööks siia, sest enne esmaspäeva pole meil Cairnsi jõuda niikuinii oluline.

Seega, seiklused jätkuvad. Loodetavasti õnnestub Cairnsis meil töö- ja elukohaleidmine sama edukalt kui varem ja järgnevad postitused juba tööinimestelt!

Ilusat kevadelõhna!

Niisiis, väike vahekokkuvõte peale tööd salatifarmis.

Tänaseks on kõik kohustuslikud farmipäevad tehtud, ametlikult sai neid kokku 92 (88 on vajalik teise aasta viisa taotlemiseks).

Lõpetasime oma viimase tööpäeva suhteliselt varakult, ajasime mõned paberiasjad korda ja tulime tulema. Jube hea meel, et see periood lõpuks ära lõppes. Neli kuud ja kaks nädalat läks suhteliselt kiirelt. Oli raskemaid ja kergemaid päevi, aga mis kõige olulisem meie jaoks, et saaks kohustuslikud päevad tehtud. Aga kuna see on nüüdseks kõik seljataha jäänud siis sellest kirjutada lähemalt pole enam mõtet.

Ja nüüd on aeg puhata ja edasi liikuda.

Plaanis hakata vaikselt üles põhja poole sõitma. Liikuda mööda rannikuäärt ja läbi käia põnevamad kohad, mis teele satuvad. Kohalik alkoholipoemüüa, kes igakord jube sõber on kui teda külastan, soovitas liikuda muidugi mööda sisemaad Cairnsi, et seal (sisemaal) pidavat väga ilus loodus ja mis kõik muu olema, aga kui neli kuud sisemaal elada, siis vahelduseks võiks ikka ookeani mõnusid ja võlusid nautida.

Mina isiklikult tahaksin surfilauaga lähemalt tutvust teha ja Kadril kripeldab Great Barrier Reefi nägemine, nii vee pealt ja kui võimalus on siis ka seest.

Lõppsihtkohaks oleme hetkel endi jaoks välja mõelnud linna nimega Cairns. Kui seal meeldib, jääme pikemaks, kui asjad nii hästi ei lähe, on alati võimalus edasi liikuda, sest enam meil kohustusi Austraalia ees ei ole. Võime töötada, kus tahame, kaua tahame (noh, kuni kuus kuud) ja kellena tahame.

Töötegemisest hetkel veel ei mõtle ja ausaltöeldes ei ole isegi otsinud. Siinkohal loodame sellele, et füüsiliselt kohal olles on oluliselt lihtsam tööd leida kui tühja helistada, emaile ja cvsid saata, millele reeglina vastust jäädki ootama.

Kokkuvõtteks siis, päevad tehtud, neli ja pool kuud tööd, rahavarud täiendatud, väljateenitud puhkus algab. Täna kõik asjad pesumasinast läbi, asjad kokku ja homme, pühapäeva hommikul (23. märts), headaega Stanthorpe ja tere puhkus.

Mis me vahepeal teinud oleme?

No just sellepärast ei tahtnud ma algselt üldse blogi kirjutama hakata, et ennast tundes, ei ole mul seda kohusetunnet regulaarselt kirjutada, aga samas kui on lubatud, siis justkui peaks. Ja veel et kas sellist tagantjärgi sündmuste kirjeldamist on üldse hea ja huvitav lugeda. Igaljuhul vabandan nende ees, kes on sissekandeid tulutult varem oodanud.

Kuna minu viimane kirjutis jääb täitsa aasta algusesse ja Heiko on kirjutanud veidi teise nurga alt, siis saan nüüd hoolega meenutada, millega ja kuidas me oma tööst vaba aega sisustame. Üldsiselt peab kohe ära mainima selle, et see esimene etapp siin riigis hakkab ilmselt otsa saama, st eeldatavasti saame paari-kolme nädala jooksul Stanthorpe-ist edasi liikuda. Peamiseks eesmärgiks oli siin ära teha kohustuslikud farmipäevad ja säästa edasise reisimise jaoks ning tundub, et oleme need vaikselt täitnud. Me mõlemad tunneme, et on aeg edasi liikuda, kasvõi juba parema ilma pärast :D Kuna aastaajad vahelduvad siin riigis esimese kuupäevaga (01. märts sügis, 01. juuni talv, 01. september kevad, 01. detsember suvi) siis oleme juba üle nädala sügiseses meeleolus ja jahedamas ilmas elanud. Teadaolevalt asume Queenslandi kõige jahedamas linnas ja see annab väga tunda, samas on teada, et üleval põhja pool hakkavad temperatuurid normaliseeruma, st suvised üle 40 kraadised päevad peaksid asenduma 25-30 kraadiste mõnusate päevadega. Ja just sinnapoole me ka suuna võtame :)

Niisiis.

26. jaanuar oli Austraalia päev, teadaolevalt saabus esimene Briti laev siia mandrile ja tänapäeval on see riigipüha. Kuna 26. kuupäev oli pühapäev, siis oli ka esmaspäev, 27. vabaks tehtud, ei saa ju püha raisata.. Meie lasime selle pikal nädalavahetusel lihtsalt rahulikult minna, käisime Warwickus, puhkasime, basseinitasime. Ei grillinud kõikvõimalikes avalikes parkides, see tundub olevat traditsiooniline Austraalia päeva veetmise vorm kohalike seas.

Jaanuari lõpus toimus suur Stanthorpe Show – üritus on siinkandis nii oluline, et reedene päev on siin piirkonnas nn püha, seega tööd ja kooli ei toimu. Noh, me just väga vaimustunud sellest ei olnud, kuna meie oleme hetkel siia paikseks jäänud vaid töötegemise eesmärgil ja esmaspäev oli juba niikuinii vaba, aga midagi parata ka ei olnud. Teisest küljest olime ikkagi põnevil ka, sest see on selline põllumajandusliku kogukonna aasta sündmus, me kujutasime ette ja ootasime sellist mõnusat maapidu hea toidu ja meelelahutusega.. Päris nii see ei olnud :D Meiesuguste jaoks ei olnud suurt midagi märkimisväärset :D Niipalju oli, et loomi sai lähedalt näha ja ma olen juba sellest suhteliselt vaimustunud, noh selline laste loomaaia laadne ala oli, kus sai notsusid pildistada :)

Tegelikult oli see ikkagi palju suurem, võisteldi kõikvõimalikes alades alates küpsetistest kuni selleni, kelle lehmal kõige ilusam karv on ja tulemusi saab muuseas kohalikust lehest suht siiamaani lugeda :D Veel oli võimalus soetada Fordi või Jeepi logoga nokamütse või särke, ka selle jätsime me vahele. Ma arvasin, et müügitegevus keskendub rohkem kohalikule toodangule, et noh, kohalikku puu- ja juurvilja ja puitu ja nahka jms, aga üsna kommertslik mulje jäi, umbes selline tunne nagu Kohila kevadised iganädalased „laadad“. Seega osta ei olnud midagi. Välja oli kuulutatud ka veinidegusteerimised, no seda ma küll ootasin, aga ilmselt me ei osanud õigel ajal õiges kohas olla, sest sellistlaadi tegevust ei näinud me üldse. See oli ka huvitav, et reedesel päeval siis, mis oli vaba kõigil, kui me esimest korda show-alale uudistama läksime, ei olnud seal peaaegu üldse rahvast.. Jällegi, me eeldasime, et kogu linnarahvas tšillib juba üritusel aga ei miskit.. Õhtupoolikul oli melu juba veidi suurem ja rahvast rohkem, aga sellist mõnusat tunnet ei tekkinud. Ilmselt olid kohalike poolt ootused nii üles köetud, et pettumus nii suur oli. Tööjuures meil ikka oldi väga vaimustuses kogu sellest üritusest :D Aga tore, et ära nägime!

Vahepeal saime me oma esimese paki!! Lähedased pidasid meid meeles Kalevi maiustuste ja ristsõnade ja Kivirähki raamatuga (selle üle on mul siiani niiiiiiiiiiiii hea meel, kommid on peaaegu otsas). Nii äge!

Noh ja nüüd siis kõige olulisem. Minu sünnipäev oli. :D

Kuna motelliomanik hoiatas meid juba veebruari alguses ette, et ta tahaks meid 22.02. üheks ööks välja visata (mingi suur ja kauaaega ette broneerinud grupp tuli) siis tähistasime minu sünnat nädal hiljem, ranniku ääres :) Päris õige päev oli mul ka vägaväga vahva, algas kohe hommikul kella 07:00 ajal skype-i vestlustega ja jätkus terve päeva jooksul kõnedega :) Kes mind tunnevad, teavad, kui oluline see minu jaoks on. Tol päeval oli linnas ka ameerika autode üritus, midagi taolist nagu suviti Haapsalus, seega käisime tiirutasime linnapeal ja vahtisime ilusaid masinaid.

Õnneks isegi kodust nii kaugel olles ei tuhmunud minu päeva sära, haha :D

Aga siis – tähistamine. Olime juba ette arutanud, et lähme puhkama Byron Bay-le, see on pisike ikooniline kuurortlinnake New South Walesi osariigis, meist umbes kolme tunni kaugusel. Nii. Minna plaanisime laupäeva hommikul, et hea rahulik võrreldes reede õhtuse pimedusega. Reede õhtul hakkas Heiko hoopis Gold Coastist rääkima, et lähme sinna hoopis. Mulle oli see üsna vastumeelt, kuna me oleme seal juba käinud, küll lühidalt aga siiski. Ta jäi endale kindlaks ja kuna mainis ka mingit üllatust siis ma jäin tasa :D

Igatahes, laupäeval Gold Coastile jõudes sain ma oma kingituse kätte. Kuna minu esialgne sünnakingitus Heikole oli mänguhelikopter, siis ta arvas, et oleks tore mulle selle sõit kinkida. See oli esiteks väga suur üllatus ja teiseks lihtsalt fantastiline kogemus :) Me oleme mõlemad tegelikult juba ammu sellest unistanud, nüüd siis ka tehtud, vägaväga äge kogemus!

Edasi liikusime siiski Byron Bayle, nagu ma lootsin. Esimese asjana käisime jalutasime rannas. Kolm kuud sisemaal elamist on üsna suure mereigatsuse tekitanud, sellevõrra suurem oli nauding põlvini vees mõnuleda. 

Muidugi fakt, millega me ei arvestanud oli see, et Byron Bay on niivõrd populaarne koht, et majutusega võib probleeme tekkida. Olgugi et seal on põhimõtteliselt hotell motellis külgepidi kinni, olid kõigil neil „no vacancy“ sildid peal. Üsna kriitiliseks kiskus juba, ka internetist uurides ei leidnud midagi vaba olevat. Variant oli sõita umbes 30 km edasi järgmisesse linnakesse, aga see poleks SEE olnud. Õnneks siiski saime vist viimase vaba majakese ühes kämperipargis, see oli väga hea variant. Käisime jalutasime veel linnapeal ja nautisime hoopis teistsugust, mõnusat minipuhkusetunnet. Pühapäeva hommikul käisime Byron Bay majaka juures, see on Austraalia mandriosa kõige idapoolsem punkt.

Vaade sealt oli eriti võimas, tuul ka.

Üleüldse on rannikuäärne loodus ikka imekaunis võrreldes selle kuivuse ja noh, igavusega, mis meil siin sisemaal on. Peale seda käisime ujumas ja peesitasime rannas, ning pidimegi hakkama kodupoole sättima. Igatahes oli see vaheldus meile mõlemale üsna vajalik, ergutas meeli ja äratas seiklusjanu :D

Käesoleval nädalavahetusel on Stanthorpe-is järjekordne pidu/show/üritus – Apple and Grape Harvest Fetsival. Taaskord väga kõvasti reklaamitud ja oodatud sündmus. Eile, laupäeval oli põhipäev, terve linn on tundmatuseni muutunud, putkasid ja toidukohti ja INIMESI kõik kohad täis. Meile jääb mulje, et tegemist on Õllesummeri ja Türi lillelaada seguga, st mitu erinevat lava üle linna, kus koguaeg keegi ka esineb; siis on võimalik kõikvõimalikke ajsu osta, nii toidu- ja joogipoolist, kui ka käsitööd; siis on erinevad võistlused erinevatel aladel, näiteks antakse välja missilaadne tiitel; on võimalus osaleda erinevatel tuuridel ümberkaudsetesse veiniistandustesse jne jne. Kaamliga saab soovi korral sõita :D Kokku oodatakse 60000-80000 külastajat, mis on sellise väikse koha jaoks ikka ülipalju. Eilse õhtu lõpetas ilutulestik ja väga moodne lasershow, melu on vägev. :)

Need olid meie eredamad hetked :D Igapäevaselt käime tööl, siis poes/söömas/jalutamas, õhtuti vaatame telekast uudiseid ja „Kodus ja võõrsili“ (Heiko) ja „My Kitchen Rulesi“ (Kadri). Nädalavahetuseti lebotame, mängime teinekord pokkerit ja unistame rannikust :) Loodetavasti järgmine suurepärane kirjatükk saabki kirjutatud kuskil mujal, millestki muust, hoopis teistmoodi ;)

Sügisest päikest ja tuuleiile!