Tervitused troopikast!

Tänaseks päevaks on Fantastic Fanny meid sõidutanud veidi üle 2000 kilomeetri ja hetkel oleme Mission Beachi karavanipargis. Jõudsime siia küll pimedas, seega veel ei tea, KUI ilus siin täpselt on, aga eeldatavasti väga ilus, nagu siiani kõik rannad on olnud.

Järgnev jutt on rohkem enda jaoks, et kunagi tudisedes on hea lugeda ja meenutada.

23.03.

Esimeseks päevaks planeerisime Sunshine Coast-i, leida seal ööbimiskoht ja minna ujuma. Peale lühidat ringituututamist parkisime ennast Mooloolaba karavaniparki ning meri oli meist umbes 30 meetri kaugusel. Rannaäärne promenaad oli täis kohvikuid ja poode ja melu oli äge! Ookeanis ujumine on muidugi omaette kogemus, ma ei uskunud, et lained nii tugevad olla võivad ja nüüd saan ka täielikult aru, miks vetelpääste NII oluline siin on. Kõige suurem mure on mul see, et bikiinid tulevad IGA lainega seljast ära ja iga teine laine viskab täielikult vastu põhja.. huvitav. Õhtupimeduses jutustasime rannas ja ööklubisse ei läinud. Hommikul oli tarvis jälle ujuma minna, seekord saime mõlemad endale eelpoolkirjeldatud tugevatest lainetest „ookeanihaavad“, minul põlv marraskil ja Heikol õlapõrutus.. edaspidi teab ettevaatlikum olla.

Heiko arvas, et ma sobiks sinna pildile hästi

24.03.

Sõitsime edasi Noosa-sse, mis on surfarite meelispaik, ja seda põhjusega – lained olid seal rannas eriti võimsad. Iseenesest meenutas linnake mulle Byron Bay-d, selline vaba ja veidi hipilik :) Esmaspäeva õhtuks plaanisime jõuda Bundabergi, see on seljakotiinimeste seal üsna popp koht, ja saime ka aru miks. Sealne piirkond on täis farme ja peamiseks tööstuseks tundus olevat suhkruroog (etteruttavalt öeldes on lõputud suhksurooväljad saatnud meid siiani). Linn iseenesest oli täiesti tavaline (jällegi etteruttavalt öeldes on meie kogemuste põhjal kõik alla 100000 elanikuga linnad täpselt ühesugused ja mitteahvatlevad paikseksjäämise osas) ja seega lootsime mereäärest leida endale ägedam ööbimiskoht. Kaardilt vaadates tundus olevat kaks varianti – Burnett Heads ja Bargara, suundusime esimesse. Karavaniparki jõudes, kui olime terve asula, mis koosnes ühest tänavast ja ühest poest, avastasime sildi, kus oli kokkuvõtvalt peal tekst: „Me töötame kella 17:00ni (kell oli 17:15). Kui saabute peale seda kellaaega, ÄRGE mittemingil juhul meid tüüdake, meile helistage, ega püüdke meid leida. Leidke endale sobiv ööbimiskoht ise ja hommikul arveldame“ ???!!?? Noh, lähme vaatame, mis see Bargara siis on.. Õnneks oli vähe elavam ja leidsimegi ühe pisikese pargi, kus omanik ise juhatas meid ookeanivaatega parkimiskohale – super. Lihtsalt vahelduseks mainin, et karavaniparkides ööbimine maksab 18-25€ öö, selle sees on kindlasti WC ja dušš; tavaliselt pesupesemisvõimalus, telekaruum ja ühisköök grilli ja külmkapiga; mõnel pool ka bassein. Üldiselt on austraallased kõvad karavani-inimesed, esiteks on igal pool alati inimesi ja teiseks, neid parke on siin riigis kokku tuhandeid. Kliima ju soosib :) Bargaras veedetud öö oli mõnus, merekohin paitas kõrvu ja sääski veel polnud.

Bargara ookeaniäärne hommik

25.03.

Sihiks oli jõuda veiselihapealinna Rockhamptonisse. Linn ise veidi suurem, kuid jällegi mitte mereääres, seega läksime Yeppooni, umbes 60 km. Terve päev saatis meid kohati tugev ja kohati väga tugev vihm, prognoos lubas terve järgneva nädala sadada, mis on eriti Murphy, kuna meie nelja ja poole töötatud kuu jooksul

kogesime peamiselt mõnusat kuiva ilma, siis oli värskendav puhkusenädalaks ainult vihma saada :D No tegelikult see väga ei heiduta, puhkuselolemine iseenesest on ju vabastav. Öö Yeppoonis möödus ühesõnaga paduvihmas, hommikuks oli auto korralikus lombis. Paraku jäi külastamata paar sealset rahvusparki, aga ilma vastu ei saa. Uudistest kuulsime, et öö jooksul oli sadanud 136 mm vihma ja kolmapäeva edenedes suleti sealkandis ka teelõike, mis muutusid veetulva tõttu läbimatuks.

26.03.

Sõitsime läbi Mackay-st, tõdesime, et seal ei ole suurt midagi teha ja õhtuks jõudsime Airlie Beach-ile. Kuna juba teine päev järjest oli ainult sadanud, siis ööbimiseks võtsime karavanipargis mitte autokoha vaid väikese toakese. Olemine oli väga niiske ja hall, seega mõte konditsioneerist ja voodist oli ahvatlev. Airlie on maaliline rannaäärne linn, sadamas on sadu jahte ja mereäärsed mäed maju täis, hästi kift vaade. Ka on Airlie peamine punkt, kust reisida maailmakuulsatele Whitsunday Island-itele. Peatänav oligi täis pikitud reisibüroosid, kus pakkumisi saartele saamiseks oli palju. Sattusime ühe kena naisterahva juurde (kes kehva ilma tõttu oli ilmselges suhtlemisvaeguses) kes küsis otse, mida me teha tahame ja kuhu edasi suundume. Pikaajalise kogemuse põhjal soovitas ta sukeldumise Vallrahul jätta põhja poole ja keskenduda ainult saartele, seda ka tegime. Olgugi, et ilm oli kehv, olid enamik pakkumisi läbimüüdud, õnneks saime oma kohad neljapäevasele „Ocean Rafting“ule.

Pilt on pühendatud Stanthorpe-is tutvutud Jessile, kelle perekonnanimi on Mackay. 

27.03.

Karavanipargist korjas ekskursioonibuss meid peale ja peale sadamas check-innimist olime suunaga Whitsunday Islanditele. Sõidutas meid alumiiniumpõhjaga kiirkummipaat, kokku oli 25 reisijat ja kaks meeskonnaliiget. Meile lubati rõõmsat sõitu - saime, merineitsisid - nägime, kivist küll, aga siiski :D), kilpkonni - ei näinud, liiga kiiresti sõitis paat, Whiteheaven Beach-i – absoluutselt imekaunis, jalustrabav, eluäge koht. Esmalt matkasime läbi vihmametsa kuskil kilomeetri vaateplatvormile, seejärel tagasi paati (kuiva jalaga ei saanud, kuna liivaluidete ja vee seis on nii muutuv ja paat ei saa nö randuda. Aga see oligi vahva et sai vees sumbata) ja siis lõunasöök lumivalgel rannal. No ei saa paremaks minna :) Peale puhkepausi panime endale selga stinger-suitid, ilma selleta vette minna ei ole hea mõte, ohtlike vee-elukate hooaeg kestab. Ujusime ja seejärel sõidutati meid eriti eraldatud saare juurde eriti vaiksesse soppi snorgeldama. Me kumbki ei olnud seda ennem teinud ja seega ei osanud ka midagi oodata, aga see mis seal vee all toimus.. imeline! No tõesti, ilmselt seda tunnet ei saa edasi niikuinii anda, seega kes teab, see teab, kes ei, see proovib!! Ilmaga vedas meil ka tohutult, vihma saime ainult korra ja päike ilmutas ennast just siis kui oli lõunasöök. See julm vihmatsüklon liikus edasi lõunasse, me põhja, seega kokkuvõttes mitte kõige kehvem olukord. Õhtupoolikul me olime emotsioonidest täiesti läbi, seega pidutsema ei läinud, kuigi Airlie ööelu tundus kirev. Eks me juba vanad ka. Või et neljapäeviti ei pidutsetagi. Või noh, see voodis magamine oli endiselt ahvatlev :D

28.03.

Esimeseks peatuseks oli Bowen, jällegi ükskõikseks jättev linn, kus ümber kasvab suhkur. Edasi mööda idakallast ikka üles sõites jõudsime Townsville-i, see on juba üsna suur linn, elanikke üle 120000 ja Queenslandi põhjaosa üks metropole. Temperatuur oli kella 15:00 päeval meeldivad 38 plusskraadi :) Käisime huvi pärast uurisime tööbüroost, kas meiesugustest saaks asja, aga kuna üsna selged vastused olid, et ei, siis otsustasime mitte sinna üldse jääda ja liikuda edasi Cairnsi poole. Mis on ka meie hetkeline lõpp-sihtkoht. Näpuga kaarti jälgides otsustasime ööbimiseks Mission Beach-i kasuks, seda kohta on meile soovitatud ja kaugus oli sobiv (oleme püüdnud pimedas sõitmist vältida, esiteks ohutuse pärast ja teiseks tahaks ju näha kõike ja võimalikult palju.) Ehksiis siin me oleme :) Homme pidavat siin jahiregatt olema, kohalik tädi ütles, et see on vaatemänguline ja rahvast tuleb palju, seega ilmselt jääme ka homseks ööks siia, sest enne esmaspäeva pole meil Cairnsi jõuda niikuinii oluline.

Seega, seiklused jätkuvad. Loodetavasti õnnestub Cairnsis meil töö- ja elukohaleidmine sama edukalt kui varem ja järgnevad postitused juba tööinimestelt!

Ilusat kevadelõhna!