Uusaasta tervitused!
Pühad on
selleks korraks peetud, nagu öeldud, me jõule boikoteerisime, kuid
sünnipäeva pidasime ikka :) Heiko sai 04:50 äratuse koos koogi ja
kingitusega ja õhtupoolikul skype-isime peredega ja nautisime
esimest korda suve-sünnipäeva :) Kingituseks saadud helikopter küll
koostööd ei teinud ja on tänaseks päevaks tagastatud aga no tore
aktsioon oli sellegipoolest. Kella 02.00 meie aja järgi helises meil
äratus ja sättisime ennast arvuti ette jõuluvana ootama :D Väga
armas oli küll veidi teisiti, aga ikkagi oma pere seltsis olla ja
laste etteasteid vaadata :) Kaua küll ei jaksanud, aga siiski! Meie
vabad päevad, 25. ja 26 detsember möödusid täielikus puhkuses
basseini ja välitoolide vahet mõõtes. Kuna 25 on siin
jõululaupäev, on ka kõik asutused ja söögikohad kinni, ühe
hiinaka leidsime ja sealset „jõulu“toitu nautisime :)
Eelmisel
nädalavahetusel otsustasime, et peaaegu kaks kuud peamiselt
kiirtoidust toituda on piisav aeg ja varustasime ennast lõpuks
köögivarustusega. Meil motellis on küll väliköök olemas, aga
sõprade 45-minutit-keedan-makarone-kogemuste põhjal me polnud ise
seda kasutanud. Nüüd on meil oma gaasipliit ja pannid-potid jms.
Nädala aja peale oleme tervelt ühe korra juba kartuleid ka keetnud
:D
Aastavahetusest:
meie 2014 tuli seekord Brisbane-is. Kuna Stanthorpe-i võrdleme me
Kohilaga, siis mõtlesime, et võiks veidi suuremasse kohta sõita,
et vähemalt ilutulestikku näha. 31. detsembril õnnestus meil
tööpäev kella 11.30 ajal lõpetada ning kella 12.30 alustasime
sõitu SUURlinna. Kilomeetreid on Brisbane-i umbes 220 ja üldiselt
saab maanteel umbes 100 km/h sõita, va üks umbes 10 kilomeetrine
lõik, mis kulgeb väga aeglaselt, sest langus (tagasisõites tõus)
on järsk ja äärmiselt kurviline. Ma ei oska seda isegi kirjeldada,
see lõik läheks nagu mäest läbi, ehksiis on kaljujärsakud ja
väga kitsas ja kurve on järjest ja langus/tõus teevad sõidu eriti
eksootiliseks. Noh, Eestis selliseid sõiduteid ei ole :D Brisbane-i
jõudsime umbes 15:30 ajal ning saime koha kämpinguplatsil, mis asub
kõigest nelja kilomeetri kaugusel kesklinnast. Tuututasime niisama
linnapeal, polnud me ju kesklinnast kaugemale väga saanudki, sest
kui novembri alguses maandusime, seiklesime jala ainult kesklinna
kandis ja peale autoostu suundusime kohe tööjahile
maapiirkondadesse. Minu jaoks on see esimene nö suurlinn, teedest ja
sõiduridadest on kohati nii raske aru saada, pole ju Tallinnas väga
mitmetasandilisi ristmikke ja noh, nüüd üks tunnel on, aga
võrreldes selle meluga, mis siin liikluses toimub.. :) Väga äge!
Siin on osad teed-tunnelid kesklinnas tasulised, samas on need ka
väga mugavad ja kiired, kasutasime ka ise üht, kui linna ühest
otsast teise sõitsime – isegi Heiko oli üllatunud tunneli
pikkusest (umbes 7 km).
Õhtupoolikul
mõnulesime kämperis ja kella 21 ajal hakkasime kesklinna suunduma.
Igaksjuhuks tahtsime bussiga minna (et noh, äkki jala eksime ära
:D) ja üllatuseks selgus, et linnatransport oli vana-aasta õhtul
tasuta! Väga mõistlik samm linnavalitsuse poolt, kui linna jõudisme
ja neid inim-masse nägime, kellest enamik ilmselgelt ühistransporti
kasutab. Kesklinnas tuli mõnus nostalgiline tunne peale stiilis
„Mäletad, kui me siin ööbisime ja jalutasime ja uudistasime“
:D Teadsime, et põhitegevus toimub jõeäärsetel aladel ja seal ka
ringi jalutasime. Inimesi oli ikka palju! Muidugi, kuna meil oli
aega, siis jalutasime veidi kõrvalisematel tänavatel, mis olid
samas täiesti inimtühjad, see oli väga veider. Ilutulestik toimus
niisiis kahe silla vahel, kui me kella 22.30 ajal ühte sildadest
ületasime, oli see juba inimesi täis, pikutasid oma tekkidel
piknikukorvide vahel, oli näha, et on juba varakult hea koht endale
valmis vaadatud. Kuigi vaade tulevärgile oleks sealt ilmselt väga
hea olnud, ei tundunud eriti kutsuv seal ühe koha peal poolteist
tundi passida, seega jalutasime edasi South Bank Parklands-i alale.
No see, mis SEAL toimus, oli ikka ülemõistuse :D Keskööks oli
umbes 80000 inimest sinna kogunenud, T O H U T U ma ütlen. Aga samas
kogemusena väga kift. Ilutulestik iseenesest oli ka väga võimas,
kokku kestis umbes 15 minutit, sümfoonilste muusikapalade taustal,
kaks sünkroonis tulevärki, üks ühe ja teine teise silla pool,
meil oli üsna hea vaade ühele neist, teine jäi puude taha. Kui
show läbi sai, hakkas kogu see mass busside peale suunduma, sellega
meil vedas, saime kohe esimese bussi peale ja kella 00:30ks olime
kämperis. Tegime mõlemad vanematele õrrituskõnesid
uusaastasoovidega ja kuna hommik algas ju enne kella 05:00, läksime
lihtsalt magama. Nagu vanurid :D
01.
jaanuari hommikul tahtsime veenduda, kas ookean on ikka alles ja
sõitsime Brisbane-ist 30 km kaugusele Redcliffe-i. Oli alles.
Redcliffe on Brisbane-i eeslinn, kämperi vastuvõtutädi soovitas
sinna sõita, kui rannaelamust otsida. Iseenesest ilus koht, aga
imelik oli, et inimesed üldse ei uju siin! Või me ei oska õigetesse
kohtadesse minna.. Tegime jalad märjaks ja hakkasime tagasi koju,
Stanthorpe-i sõitma.
Umbes poole tee peal põikasime Moogerah järve
äärde, seal on erinevad veespordi võimalused (mida me seekord ei
kasutanud) ja suur tamm, mida mööda saab jalutada. Päris võimas
ehitis jällekord. Kilpkonni nägime seal sulistamas, ise ei tahtnud
minna :D
Ilmast
niipalju, et kraadiklaas kisub 40 soojakraadi poole, õues vilus
istudes ja mittemidagi tehes higi voolab, väga huvitav kogemus.
Sellist kuuma ei ole siin ammu olnud ja ka kohalikud on ärevil.
Tuleoht on muidugi ülisuur ja inimesi hoiatatakse nii tule kui
terviserikete eest.
Kuna eile
(04.01.) oli meil jälle Warwickusse asja, leidis Heiko endale ka
sünnipäeva asenduskingituse :) Nimelt on tal nüüd jalgratas +
kiiver! Ta on tegelikult seda juba mitu nädalat nillinud, nüüd oli
hea ettekääne selle äraostmiseks. Kingitud hobuse suhu ei vaadata,
aga niipalju võin öelda, et siin riigis võiks jalgrattaid vist
tasuta ka jagada, inimesed ikka ei tahaks neid.. Igatahes on ratas
suuruselt täpselt Heikole paras ja mahub ka autosse. Noh, et kui me
kunagi ranniku ääres elame, siis on tore randa sellega sõita :)
Loodetavasti
pöördub Teie ilm talvisemaks ja saate kelgutama, seniks jääme
kirjutamiseni!
K&H
Vahva lugemine ja tore, et Heiko lõpuks omale ratta sai :D
ReplyDeleteMoogerah järve ääres asub mu tööandja lastelaager Camp Moogerah. Sissepääs peaaegu sealsamast kui tammigi juurde. Küsige omanikku Barryt ja mainige mind. Onu emotsionaalne intelligentsus tahab ehk harjumist aga muidu on tore ja kindlasti laseb teil järve ääres ööbida ja kui tal vägaigav siis viib kaatriga veepealegi. Need veepealsed pildid minu galeriis on sealt. Minupoolt siis tervitused, Barryle ja ta perele ka.
ReplyDelete